01.07.2010, 00:00
Maatasa tehtud naised
Kui ilus brünett naine mõtleb oma elule kolmveerand aastat tagasi, ei suuda ta uskuda, et kõik see juhtus temaga. See on nagu uni, kostab ta tüünelt. Aga see ei olnud uni. Kaugel sellest. See siin on tema lugu.
FOTO:
Esimest korda lõi ta mul pea katki möödunud aasta alguses. Meil on kodus puust seljatoega toolid, sinna vastu lõi. Kiirabi tegi kolm õmblust. Mees hiljem muidugi ütles, et ma ise kukkusin, nagu nad ikka ütlevad. Me tutvusime kümme aastat tagasi ja ta oli esimene inimene, kellega sain end vabalt tunda. Klappisime hästi. Olin lapsepõlves tahtnud väga klaverit õppida, kuid polnud võimalust, tema aga tegeles muusikaga. Mõnes mõttes oli see nagu kohtumine täitumata unistusega. Halvemaks läks elu tasapisi, tilk tilga haaval. Tal oli majanduslikke probleeme, uus auto varastati ära ja muud sedasorti asjad. Ka alkohol tuli mängu. Löömist oli vaid paar korda. Käteväänamisi ja muud sellist juhtus tihedamini. Aga füüsiline vägivald ei olegi nii hull kui vaimne. Haav paraneb ära, aga sõnad jätavad tohutuid jälgi. Eelmise aasta septembris lõi ta mind jälle ja siis läks asi nii rängaks, et olin mõnda aega varjupaigas. Olin täiesti alla surutud, tahtejõudu ega enesekindlust ei olnud, kõik oli alla nulli. Aga läksin lõpuks ikkagi koju tagasi. Oktoobri keskel püüdsin end üles puua. See oli ette planeeritud, mitte niisama appikarje. Ma tõesti tahtsin surra, aga mees sattus juhuslikult peale. Kiirabi jutu järgi oli minut-kaks puudu, et ma oleksingi kadunud.