Mahtra sõda ja Mahtra rahu

Maaleht käis koos Hans Tertsiuse järeltulija Niina Jakobsoniga vaatamas, milline näeb end ammuste sündmustega Eesti ajalukku kirjutanud Mahtra külake välja 150 aastat hiljem.

Niina Jakobson räägib eesti keelt tugeva vene aktsendiga. Ehkki vene verd tema soontes tilkagi ei voola. Tema elu ja saatuse kujunemisel mängis otsustavat osa talupoegade ülestõus Mahtras 150 aastat tagasi. Selle eestvedajate hulka juhtus kuuluma Niina vanavanaisa, igale eestlasele mingil moel tuttav nimi - Hans Tertsius.

"Palgaks" sai Mahtra vallatalitaja Tertsius oma toonaste tegude eest sada hoopi kadalippu ning raske pool aastat kestnud matka Siberi avarustesse. 4000 kilomeetrit sellest tuli jalgsi vantsida. Sinna läks ta koos perega ning seal sündis neil veel mitu last. Nii et neid kokku kaheksa sai.

 Tertsiuste vägev sugu

Niina on Mahtra kangelase noorima poja Hansu noorima tütre Salme tütar. Venemaalt tuldi tagasi pärast ligemale saja-aastast võõrsil viibimist 1956. Niina oli siis 11aastane.

Salme sündis Omski oblastis Vana-Viru külas. Oma vanaisa talus, mis Niina Jakobsoni sõnul veel 1967. aastal, kui ta seal oma pimedat tädi Leenat kodumaale toomas käis, uhkesti alles oli.

Tertsiused kuulutati 1932. aastal kulakuteks ning talust tehti kommuun. Nende varaga, mis kahe kuuga läbi löödi. Niina ise on sündinud Prokopjevski linnas Kemerovo oblastis, kus ta soomlasest isa Matti Jurjev mäemeistriks oli.

Suguvõsa on tänini püsinud väga elujõulisena. 1965. aastal kirjutas Rahva Hääl Sompas elavast Jurjevite perest, kus "...mees Matti ja poeg Meinhard töötavad 6. kaevanduses, tütar Niina õmbleb Jõhvi noorikutele viimase moe järgi mantleid ja poeg Aleksander õpib Kohtla-Järve tehnikumis mäeasjandust". Ning lisab teisal: "...kus küll tolle sugupuu esindajaid ei leidu! Kaug-Idas ja Siberi põlislaantes, Altai mägedes ja Kasahstani steppides, Valgevenes, Leningradis ja Eestimaal. Nende hulgas on arste ja metsatöölisi, instituutide õppejõude ja tavalisi külakooliõpetajaid, kõrgemaid sõjaväelasi ja kaevureid, kõrgema haridusega lauluspetsialiste ja mööbelseppi."

Vaat nii! Usun, et praegugi, rohkem kui 40 aastat hiljem, poleks raske Mahtra juubelile sadakond väärikat Tertsiust kutsuda.

Hans Tertsiust (1818-1900) on peetud tolle meie ajalookäiku ehk rohkem kui arvamegi muutnud sündmuse juhtfiguuriks. Rängemast karistusest päästis teda üksnes asjaolu, et Mahtra sõjast ta isiklikult osa ei võtnudki. Juht või mitte juht, ometi oli Tertsiuse jonnakal järjekindlusel ja tarkusel mängida suur osa ülestõusu käimalükkamisel.

 Teel kuulsuse väljadele

Aga just Mahtra sõda pani järgnenud aastail hoogsalt liikuma meile nii lähedase "eesti asja". Nõnda et vaid kuuskümmend aastat pärast metsikut karistusoperatsiooni Mahtra mõisa väljal oli juba välja kuulutatud Eesti Vabariik. Ja paljud Mahtra sõja kaasaegsed võisid seda imede imet oma silmaga näha!

Läheme koos Niina Jakobsoniga tema esiisa ja kogu meie rahva kuulsuse välju oma silmaga üle vaatama. Muide, alles siin ja nüüd saan esimest korda oma suhteliselt pika elu jooksul aru tolle sündmuse tõelisest võimalikust tähendusest - nood poolteise aastasaja tagused õigusenõudjad ei lasknud oma nahka tol hirmsal moel asjata parkida.

Ilm on aga just selline, et pikka aega valitsenud jahedus ähvardab vahetuda suvesoojaga, taevas on lehekuiselt sügavsinine ning maa õrnroheline. Ei mingit sarnasust Vilde romaani sünge õhkkonnaga. Ning mis imestadagi, on Eesti eurovabariik, kus miski imeline pole meile võõras ning kõik traagiline ja masendav on kolinud justkui muuseumi seinte vahele ning mälu igaks juhuks ka halvemaid asju säilitavasse soppi.

Mahtra suurt kämpingumaja meenutava muuseumihoone uksel võtab meid naerusui vastu pikk boheemlasliku välimusega noor mees - muuseumi lahkuv arendusdirektor Jüri Metssalu. Jüri on Mahtra sõjamehe Hans Tilli järeltulija mitmendas-setmendas põlves.

Seisame muuseumi alumise korruse saalis, kus tehisesivanemad sooritavad mitmesuguseid nende aja ja elulaadiga sobivaid töid ning toimetusi, demonstreerides vana aja tööriistu ja tarbeesemeid. Hea koht lihtsa ja kiire pildi saamiseks esivanemate igapäevaelust.

Jüri ise on tõeline ajaloolane ning kodukoha mälu innukas ülalhoidja. Räägib, et ülikooli läbi tegemine võttis talt tervelt kaheksa pikka aastat. Ning nagu hiljem teada saan, mitte laiskusest, vaid soovist kõike põhjalikult teha. Kodukandi kultuurireisidelt on ta kokku pannud väikese, ja mille ma alles hiljem süvenedes kindlaks teen - kauni ja sisuka raamatu.

 Tüse kõrts ja peenike kask

Muuseum on hea paik, kust asuda rännakule mööda Mahtra kandi ajaloost igaveseks märgitud paiku. Näiteks Atla-Eeru maanteekõrtsi, mis Mahtra sündmuste ajaks oli veel lausa uusehitis - 18 aastat vana.

Kel kõrva, kuuleb siin aru pidavate meeste tõsist kõnekõminat või lahkuvate ja saabuvate ratsude kabja­klabinat - siit saatsid, nagu ütleb siltki kõrtsi seinal, mässulised välja oma käskjalgu naabervaldadesse, siit mindi hulgakesi ka sõda pidama.

Veel eelmise vabariigi päevil ja hiljemgi pruugiti kõrtsi eluhoonena. Praegu on hoone terve ja korras. Õlut ega muud taolist siit enam ei saa, veel kangemat kraami kõva ajaloohõngu näol aga küllaga, tunnet, et me pole siin niisama juhuslikult, vaid seotud hoopis tugevamate sidemetega. Selle maa ja rahva külge.

 

Iseolemise verine algus

Adra Mihkli kuulsast kasest on jäänud vaid lohuke teeserva, väikese Valgemära kaasiku veerele ning noormehe surma meenutav kivi. Varsti võime tähistada kase kuivamise veerandsajandat juubelit.

Mihkli järeltulijad istutasid uue kase, aga kohalikud mässajaverega poisid kustutasid selle eluküünla varsti. Hurraa, moameeste võit! Ajakirjandus tegi vandalismiakti puhul kõva lärmi ning kellegi süüdlaslik hing ja käsi panid salamisi uue kase kasvama. See on praegu pikk ja imepeenike kui suitsujuga Kristjan Raua piltidel. Ent ta kasvab siiski! Lootuses, et ükski Mihkel tema all surema ei peaks.

Mahtra ülimalt tagasihoidliku ning madala õlgkatusega mõisahoone mahapõletamine oli vihaste talumeeste käes käkitegu. Tänaseks on säilinud vaid hoone kelder, kuhu Jüri Metssalu meid salapärasel ilmel viib.

Paistab, et kohe-kohe variseb selle maa-aluse ruumi paekividest sissekäik sisse. Aga võta näpust! Tuleb välja, et kelder näitas säärast hädisust üles juba paarkümmend aastat tagasi, kui Jüri karmidele keeldudele vaatamata siin poistekambaga mängida armastas. Siis astub Jüri korraga mõisaõue varjava puuderea tagant välja otse meie ette ja võtab valvelseisangu. "Just sel kohal need sõdurid seisidki!"

Meie oleme korrapealt platseerunud ülestõusnud talumeestena. Keda oli koos ennenägematult rohkesti. Millal enne Mahtrat tuli korraga kokku ligemale tuhat maameest, ehk nagu mõnevõrra hiljem nende kohta hakati ütlema ning nad ise endast mõtlema - eestlast.

Seisame paigas, kust kõik, mis seotud meie ärkamise ja iseolemisega õigupoolest alguse sai. Siin paukusid püssid ning langesid teibahoobid, mis meie edasisse saatusesse oota­matu ja üllatava pöörde tõid - kes oleks siinsetest madistajatest osanud arvata, et needsamad, esimest korda õieti oma jõudu tunnetavad moamehed, juba kuue aastakümne pärast oma riigi asutavad...

Jüri Metssalu näitab käega soldatite pagemissuuna siit mõnesaja meetri kaugusel asuva Atla mõisa poole. Kus neid jälitav Adra Mihkel tõi kuuldavale pärast aastasadade pikkust allajäämist esimese võiduhüüde.

Kohe kunagise mõisa juures seisab siia 1933. aastal püstitatud mälestusmärk. Veskikivil sõnad ammumöödunud aegade mälestuseks. Kivi ise on pärit Mahtra mõisa veskist, mis tänini mõtlikult tee ääres konutab. Samba kavand on kohalikult andeliselt mehelt Johannes Tutilt.

Mahtra sõja 75. aastapäeva pidustused algasid pühapäeval, 4. juunil 1933 rongkäiguga Juurust Mahtrasse.

Ausamba juures toimus pidulik aktus. Pärast lühikest kõnet eemaldas Riigikogu esimees Karl August Einbund (pärast 22. veebr 1935 Kaarel Eenpalu - toim) sambalt katte. Raksatasid kogupaugud ja kõlas hümn. Järgnes Mahtra sõja ohvrite mälestamine, tervituskõned ja pärgadepanek. Kirjanik Eduard Vilde andis oma kõnes edasi manalas viibivate Mahtra sõdalaste tervituse.

Pärast aktust demonstreeris Kaitseliit Harju maleva pealiku major Saare juhtimisel moodsat sõda kuulipildujate ragisedes, šrapnellide ja mürskude lõhkedes, mida rahvas jälgis põnevusega.

Õhtul mängiti Karjatse talu hoovis esimest korda "Mahtra sõja" dramatiseeringut, mille oli peokomitee tellimusel teinud Tallinna Töölisteatri juht Andres Särev. Etenduses mängis kaasa umbes 50 Juuru, Ingliste, Härgla ja Kaiu asjaarmastajat-näitlejat, näitejuhiks oli Ants Kruusimägi. Näitemängule järgnes tants kuni varajaste hommikutundideni.

Kunstiline vaim pole vana ja armsa väljanägemisega Karjatse talust kadunud ka 75 aastat hiljem. Meie tähelepanu paelub puuriida sisse kaunilt paigutatud aken. Talu väike noorsand on lahkesti nõus selle ees poseerima.

Mahtra mõisast on ühes tükis püsima jäänud vaid vana viinaait. See asetseb künkal ning Jüri Metssalu sõnul olla ülestõusnuil viinavaadid käest libisenud ning hooga otse alla mõisa tiikidesse veerenud. Nii et tiigiveest võis mõnda aega mõnusasti purju jääda. Praegu kasutab Mahtra Talurahvamuuseum aita oma laona.

Samadest tiikidest leiti puhastamisel sada aastat hiljem ka hulk jalaraudu, mis praegu muuseumis külastajaid ahhetama panevad - karmid riistapuud on sedavõrd hästi säilinud, et neid võiks tänagi pruukida. Ju jäid need maha pagevast sõjasalgast, mispeale vihased talupojad need tiikidesse viskasid. Muuseumi ju tol ajal veel polnud.

Kunagise mõisa vahetus läheduses on nn Vereväli ehk koht, kus eriliselt sadistlikul vene-saksa kadalipu meetodil karistati oma õiguse eest - pisutki loomast erineda - välja astunud talupoegi. Terve hulk soldateid seisis 1859. aasta pakaselisel veebruaripäeval kahes reas, nii et rivi mööda liikuvale tolmuks alandatule sadasid vahetpidamata selga rängad hoobid.

Praegu ei usuks küllap paljud eurooplased, et nende tsiviliseeritud mandril võis vaid poolteistsada aastat tagasi midagi säherdust aset leida. Vaevalt peaks keegi meist tänastest hellitatutest sadatki säärast hoopi vastu, aga kaks peamist peksasaanut Aadu Andrei ja Peeter Olander elasid ja hingasid ka pärast tuhandendat hoopi!

Verevälja mälestuskivi tagant hiilib kui vaim välja musta karva kass, tiirutab kivi ümber ja poseerib fotograafile, et siis väärika ettevaatlikkusega kodu poole siirduda. Jüri Metssalu seletab, et Vereväli hoitaksegi niitmata. Nii võib igamees selle kohutava ajalooga paiga hõlpsasti ära tunda. Otsekui kinnituseks noogutavad seemnelevituseks valmis võililled oma valgeid päid.

Tagasiteel Vereväljast mööda liikudes aga näeme tol niidul ringi tuulamas suurt punast niidukit, milletaolist pole varem olnud õnne kohata. Paistab, et niiduk kirjadega McDo tormab oma seitsmemeetrise teraga ka üle Verevälja, mis pärast seda tehnika triumfisõitu muutub hetkega väljanägemiselt üsna suvaliseks väljaks.

Imemasina taga, millega saaks küllap terve valla lühikese ajaga puhtaks raseerida, tatsavad kogenud kombel kaks vankumatute pesaplaanidega kurge, korjates supervikati kannult küllap hulgaliselt värsket konnaliha.

 Jokk!

Mõistagi ei saa me vaatamata jätta paika, mille esmanägemine nii erutab proua Jakobsoni - see on käik tema juurte juurde ehk esiisa Tertsiuse kunagisse suurde Sepa tallu. Hans Tertsius tuli siia paarikümnese noorukina 16 aastat enne suursündmust. Mõni aasta enne sõda oli ta juba siin isatalu peremeheks.

Niina ema Salme üritas paar korda, kord Nõukogude ajal, kord iseseisvas Eestis, esivanemate talu mingistki tagastamisest rääkida, mõlemal korral saadeti ta resoluutselt minema - pole teil siit enam midagi saada! Jokk ju! Praegu on kuulsa talitaja aegadest siin veel alles tema enda kätega ehitatud ait, sellekohane tahvel ilusasti küljes ja puha.

Nüüdne omanik on oma omanduse küljes mõistagi kõvasti kinni, ainult teha ei tahtvat ta suurt midagi. Sellest kõneleb ka prahihunnik otse ajaloolise aida külje all, niitmata muru ja muudki. Muuseum taotleb paiga muinsuskaitse alla võtmist, aga niisugused taotlused on seotud, nagu ikka, bürokraatliku pikameelsusega ning panevad kannatuse proovile.

Mahtra ringkäiku on hea lõpetada küla tõelise päikesekiire, siin juba aastaid oma kodu kaunistanud "Vallatute kurvide" unustamatu tähe Terje Luige juures.

 Mõned tulevad ka selle pärast...

Tema tõi siia ajaloohälli väärtuste ümberhäälestamine. "Mul sai linnast ja telesaadete tegemisest villand. Linn ammendas end minu jaoks põhjani. Ettevalmistus selleks võttis mult neli aastat. Olin täielik televisioonifanaatik ja tegin seda tööd kui hull. Õnneks või õnnetuseks hakkas tervis tunda andma ning see mulle n-ö jalad alla tegigi. Mahtrasse sattusin täiesti juhuslikult. See oli mahajäetud Raba talukoht, mis käis käest kätte ja mida rahvas hüüdis Sitaauguks. Nii käest ära oli. Siis hakkasime seda üles ehitama."

Tema mõlemad pojad elavad praegu Ameerikas ning koha hooldamine on täielikult naise enda õlul. Maal saab tema meelest hakkama ainult teatud karakteri ja omadustega. "Eluaastaid peab olema üle neljakümne, enne seda inimene maal ei taha olla. Minusugune saab juba aru, et linnas elamine on tühi tuuletallamine."

Nüüd on Terje Luik võtnud endale ülesandeks oma koduümbrus korda teha. "Kui igaüks nii teeks, saaksime endale aed-vabariigi. Meil on siin terve kodukaunistajate klubi."

Iga asi on Terje Luige majas perenaise nägu, justkui vaid tema käe ja mõtte läbi olemas. Selles mõttes on temast sõja kõrval saanud turistide huviobjekt.

Kas tõesti ainult omapärase elamise-olemise pärast? "Noh, see film "Vallatud kurvid" oli ju nii ammu, aga võib-olla mõned tulevad ka selle pärast."

Niina Jakobson tunneb Terje Luige nägemisest erilist rõõmu. "Oo, milline päev!" õhkab ta. "Ja nüüd nägin veel Terje Luike ka!"

Ülehomme - laupäeval. 14. juunil - möödub 150 aastat Mahtra sõjast.