Näärivana jäi vahel tõbiseks

 (1)
Näärivana jäi vahel tõbiseks
Lii Sammler on esimene reas.

Maalehe töötajad meenutavad, millised olid nende lapsepõlve jõulud.

Näärivana ette supikulbi ja potikaanega

Meil päris nääri- ega jõuluvana kodus ei käinud. Minu esimesed kohtumised habemega taadiga toimusid Koondise nääripeol. Koondis oli Eesti Põllumajandustehnika Paide rajoonikoondis, kus mu ema töötas.

Väikeses Türi linnas oli kaks suurt ettevõtet, teine oli metsakombinaat. Mõlemad pidasid sotsialistlikku võistlust, ületasid plaani, ehitasid oma töötajatele maju ning hoolitsesid muu hulgas ka nende laste
eest.

Niisiis pandi mind nelja-aastaselt Koondise lasteringi. Seal õppisime tantse, laule ja kavasid, millel ikka ka mingi moraal lõpus.

1967. aasta laste nääripeo naelaks oli laulumäng perenaistest, kes hakkavad laterdama ning lasevad supi põhja kõrbeda.

Tüdrukutel olid ühtemoodi kleidid, valged põlled ees ja rätikud peas. Ju see oli vist hüpaksamm, millega ringi liikusime ning potikaane all kulpi keerutasime. Tõsi küll, minul kulpi ei olnud. Pidin leppima suure supilusikaga ja vaatasin pisut kadedalt nende poole, kes uhkelt oma suuri kulpe viibutasid.

Laulusõnad on aga siiani meeles: "Me perenaised oleme ja kulbikuningannad, me hästi keeta oskame nii suppi riisist, mannast..."

Lõpuks laulsime moraali, et "Sa ise oled süüdi, et tühja juttu aad, sa ise oled süüdi, nüüd kõrbend putru saad!"

Ja siis tuli näärivana. Tegelikult oleks ta võinud kohe alguses kohal olla: oleks näinud, kui hästi me laulsime ja tantsisime ning meil poleks olnud vaja talle veel mingeid luuletusi lugeda. Ning mul veel suurest ähmist lusikas ja potikaas käes!

LII SAMMLER


Päkapikkude mõistatus

Sel ajal uskusin päkapikkude olemasolu. Detsembrikuus hakkasid nad mingil ajal käima, tuli vaid hea laps olla ja õhtul suss aknalauale panna. Hommikul ootas seal mõni maius.

Meile vennaga oli see mõistatuseks, kuidas saavad päkapikud läbi suletud akna tuppa, ja kui suured või väiksed nad on, sest teinekord ootas sussi sees pisikese päkapiku jaoks üle jõu käivalt suur ja raske kink.

Nii mööduski päkapikkude käimise aeg meil vennaga vaheldumisi õhtuti voodis vahti pidades. Kahjuks ei õnnestunud ükski kord väikseid punamütse näha, Une-Mati jõudis ikka ette.

Teine suur ootus oli seotud näärivana ja kingitustega. Siis oli huvitav vaadata, missuguse naabrimehe hääle ja silmadega see habemega taat on.

Ühel aastal oli näärivana teatanud, et ta ei saa tulla, aga saadab kingid päkapikkudega kohale.

Sel tähtsal päeval olime vennaga terve päeva toas, et päkapikkude tulekut mitte maha magada. Enne õhtut kupatas ema meid siiski välja, sest lapsed vajavad värsket õhtu.

Ega me mallanud seal kaua mängida, varsti marssisime tuppa tagasi ja saime suure pettumuse osaliseks - kingikuhi ootas kuuse all.

Ema rääkis, et vahepeal oli käinud trobikond päkapikke, kõige pikem astus suurima kingitusega kõige ees ja ülejäänud tulid riburada pidi järele.

Poetasin kohe mitu pisarat, et mul ei õnnestunud ka seekord päkapikke näha.

Ühtegi konkreetset kingitust ma ei mäleta. Saime alati ka koti maiustusi, kus oli mandariine ja šokolaadikomme Kati.

Minu kommikott sai mõne päevaga tühjaks, venna kommid seisid aga vahel nii kaua, et läksid praguliseks ja kuivasid kõvaks. Tavaliselt õnnestus mul siiski suurem osa komme õigeaegselt päästa ja toimetada kindlasse kohta - oma kõhtu.

HELI RAAMETS


Kus on pääsukese näärid?

Loe veel

Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas ma emaga näärisalme õppisin. Salmid ei pidanud mitte ainult peas olema, neid tuli ka ilmekalt lugeda. Selles oli ema järeleandmatu.

Kummaline, aga neist paljudest salmidest, mida ma lapsena oskasin, tean nüüd peast ainult ühte, mis algab nii:

"Piiri-pääri, piiri-pääri, kus peab pääsukene nääre?

Kas sa seda siis ei tea,
lõunamaal ta pühi peab?

Neegripoiste palmi all
tuleb öelda salmi tal!"

Ma ei tea, miks mul on meeles just see luuletus - millest on vist isegi laul tehtud -, sest kindlasti teadsin ka kaunimaid ja hardamaid pühadesalme.

Vähe sellest, et see mul peas on. Ma olen vist viimased kakskümmend viis aastat järjest lugenud jõuluvanale ainult seda luuletust. Nii et kui jõulumees tuleb, siis mu lapsed - nüüd juba ise täisealised - tögavad mind: "No, ema, kas loed jälle oma piiri-päärit?"

Kõige tähtsam minu lapsepõlve jõulude - siis küll nääride - juures oli aga see, et niipea kui talvine koolivaheaeg algas, sõitsin maale vanaema ja onu juurde.

Praegugi on kõrvus onu viltide krudin lumes, kui läksime vana-aastaõhtul küla teise otsa sugulaste juurde uut aastat vastu võtma.

Meelest ei lähe reesõidud uusaastahommikul läbi karge ja lumise küla, hobuse kaelas uhkelt kuljused helisemas, kutsariks emb-kumb mu ema kahest vennast.

Nääriaeg lõppes aga alati kolmekuningapäeval, kui me vanaemaga veel viimast korda kuusel küünlaid põletasime, sest järgmisel päeval tuli kuusk välja viia. Selline oli komme.

Neist ammustest aegadest püsib tunne, et õiged jõulud ja aastavahetus saavadki olla ainult maal, maakodus.  

MERIKE PITK


Saaremaa pühad vereta vorsti ja õlgedega

Kõige põnevamad näärid olid Saaremaa lõunanurga talus siis, kui majas oli väikseid lapsi ja nii vanu inimesi, kes veel vanu kombeid mäletasid ja tähtsaks pidasid.

Hoolikalt valitud kuusk ehiti ehtsate küünaldega, vanaema tõi salapaigast pappkarbi vatti mähitud vanamoeliste ehetega ning vaid harva ja range järelevalve all lubati mõnel lapsel kallis klaaskujuke oksale riputada.

Laudast lammaste juurest toodi sületäis puhast põhku. Põhk käis kuuse juurde sama kindlalt nagu see, et saare makkidesse ehk jõuluvorstidesse verd ei pandud. (Olidki sellised isetehtud heledad tanguvorstid, mis ahjus krõbedaks küpsetati.)

Lastel oli õlgedega alati segadust - ikka kippusid kõrred kapukate külge jäädes maja mööda laiali kanduma ja pühadeks läikima löödud maja määrima.

"Lapsed, minge nüüd õlgedesse hullama," ärgitas õled toonud vanaisa lahkelt, sest ta ei kuulnud hästi ja naispere vaiksed torinad läksid kõrvust puhtalt mööda. Kogu selle hullamise lõpetas alles näärivana saabumine.

Teine vana saare komme olid uusaasta näärisokud, kes hirmsa müdinaga majarahva hommikul üles lõid. Küla noortest meestest koosnev jõuk andis meesperele põhjust nendega koos varahommikul õlut rüübata, naised jälle kihistasid puksimise peale, lastel oli niisama tore vanade kasukatega ilmutisi vahtida.

Kui sokud järgmisse perre edasi läksid, jäi nendest maja välisuksele suurelt ja rasvaselt kriidiga maalitud uue aasta number, mis püsis kogu aasta ning tõi suvelgi meelde kuusealused õled, tinast valatud õnne ja suhu nääride ajal pugitud pähklite maitse.

BIANCA MIKOVITŠ


Näärivana päevavaras, aiateivas talle paras!

Jõulud-näärid on laste püha. Täiskasvanutel seda rohkem sekeldamist, et lastel pühad meelde jääks. Kui me suurest peast meenutame oma kingiootamise ärevust ja pakipaberi krabinat, ju siis täitsid meie isad-emad oma ülesande.

Nii mõnigi suurekssaanu soostus omakorda lausa ise kingitoojaks hakkama, olid siis pühade nimed jõulud, näärid või muidu aastavahetuse trall.

Näärivanaks moondumine oli omal ajal noorte näitlejate lisateenistuse võimalus. Loomulikult juhtus sellel ärev-töisel perioodil igasugu sekeldusi. Üks sadadest siin. Räägin järgnevalt enda kohta ainsuse kolmandas pöördes.

Äärelinna lasteaeda tuli näärivana. Kohver käes, et alles juhataja kabinetis tõeliseks moonduda. Töö sai tehtud, näärivana viis läbi vastupidise, demaskeeruva toimingu ja püüdis asutusest välja hiilida, järgmiste sadade särasilmade juurde.

See tal paraku ei õnnestunud, sest kuusealuse müsteeriumi ajal oli keegi pihta pannud ühe lapsevanema rahakoti - too oli unustanud selle koos kolmeteistkümnenda palgaga mantlitasku ja neid mantleid vedeles kuhjadena fuajees saali kõrval. Vargale kerge ja ahvatlev saak.

Kannatanu tõstis lärmi, miilits kutsuti välja ja juhataja läks seadusesilma välja trepile ootama, olles eelnevalt ukse lukku keeranud, et varas koos lastevanematega plehku ei pääseks.

Nii seisis fuajees kaagutav lastevanemate armee, kes üksteist enam-vähem tundsid, seletades naabrile, kui hukas on ilm. Pikapeale koondus nende tähelepanu pea ainsale võõrale, kes, jope seljas, kohver käes, vaseliinise ja higisena ka nende hulgas seisis ning samuti närviliselt väljapääsu ootas, sest sajad särasilmad järgmises lasteaias juba ootasid teda.

Kes see veel on? Miks tal kohver käes on? Kas keegi on teda varem siin näinud? Miks ta kõige enne välja kipub? Neile küsimustele ei teadnud keegi vastust ning kahtlusalune ise vastas ebamäärase mõmina, silmade pööritamise ja näoviguritega. See omakorda tulenes sellest, et põrnitsevate lapsevanemate käekõrval seisid nende lapsed, kelle ees ei olnud ilus näärimüsteeriumi nullida.

Ainus, kes näärivana tegijat nägupidi tundis, oli lasteaia juhataja, kes oli väljas trepil miilitsa ootel, olles eelnevalt välisukse lukku keeranud. Näitlejahakatis tegi veel teisegi vea - püüdis seletada inimhulgale midagi vene keeles eeldusega, et lapsed seda ei oska. Ega osanudki, aga vanemaid ajas see veel rohkem marru.

"Veel venelane ka. Tehke ta kohver lahti, otsige ta läbi!" jne. Nii et kui juhataja miilitsaga saabus, oli laiadel massidel oma arust tõde teada. Mõni aeg hiljem selgus ka teine tõde - näärivana hilines teise kuuse alla, aga rahakott jäigi kadunuks. Tõsi, näärid tulid, tuisand teega, ikkagi!

JÜRI AARMA


Näärivana jäi vahel tõbiseks

Meie peres vanasti jõulusid ei peetud. Minu meelest sellepärast, et vanaisa ja isa loodusesse uskumise tõttu meil üleüldse kirikuasja ei aetud. Ka mitte ettekäändega, et see ju vanade eestlaste komme.

Aga vana-aastaõhtul oli pere alati koos.

Mu lapsepõlve näärivana rääkis alguses isa häälega ja hiljem kandis ta mu kõige vanema õe mõningaid rõivaid.

Mäletan, et kui näärivana krae vahelt paistis õe kollane kampsun, tekitas see mus imestust küll.

Mu teise, samuti minust vanema õe jutt, et olen lihtsalt loll, kui arvan, et see on päris näärivana, tookord mind tõe radadele ei juhtinud.

Mida aeg edasi, seda haiglasemaks näärivana muutus. Nimelt tuli üha sagedamini ette, et ta jättis kingikoti hoopis ukse taha.

Keegi andis uksekella ja kui me vaatama läksime, kes on, olid seal vaid kingitused ja trükitähtedega kiri. Näiteks: "Olen seekord
natuke liiga nohune ja sellepärast ei saa ise teile tulla."

Kuusk või kuuseoksad toodi tuppa aasta viimasel päeval pärast seda, kui terve maja oli puhtaks küüritud. Mäletan pestud põrandate, lume ja kuuseokaste lõhnasegu.

Veel seostub vana-aastaõhtuga isa viiulimäng (kingituse lunastuseks) ja ühispildistamised kuuse juures. Isa pani fotoaparaadi hakkama ja tuli ka ise kiiruga pildi peale.

Ema võttis vana-aastaõhtul lauta minnes alati loomadele midagi head kaasa. Meil olid lehm, siga ja kanakari, kusjuures kanadel olid meie pandud nimed.

Minu lemmik oli julge ja väga jutukas kana, kelle nimi oli Tiuti.

VIIO AITSAM


Täiuslikud näärid tegid piltpostkaardi muinasjutu tegelikkuseks

Minu lapsepõlves, 1970.-80. aastatel, jõulusid ei eksisteerinud.

Isegi mitte selliseid salamisi paksude kardinate taga peetud küünlapõletuspühi nagu enamikul inimestest.

Enamgi - meie pere sõnavaras polnud sõna "jõulud" olemaski.

Ning kui klassiõed palusid õpetajat, et ta 24. detsembri õhtul tantsutrenni ära jätaks, sest neil on pereringis miski koosistumine, võis minu näol üsna totter ja mõistmatu ilme laiutada.

Aga see-eest olid minul näärid, mis muutsid aastavahetuse vähemalt sama muinasjutuliseks, nagu oleks see läikivast piltpostkaardist välja lõigatud. Midagi täiuslikumat oleks raske soovida.

Minu nääripühade juurde kuulus näiteks maast laeni kuusk, mis oli ehteid ja elektriküünlaid nii täis riputatud, et rohelisi okkaid polnud õieti nähagi.

Pühade osa oli ka ülisuure punaninaga näärivana, kellele mu vanem vend kunagi salmi lugema ei pidanud, sest ta saadeti õue taadi saani valvama.

Mahlased mandariinid ja defitsiitsed trühvlikompvekid, mille saamiseks pidid vanemad ilmselt tublisti tutvusi kasutama.

Iga päev postkasti kukkuvad kaardid sugulastelt, millele trükitud kosmonautides, snegurotškates, nääritaatides ja lumememmedes peitus toona terve maailm.

Hoolsalt pakitud kingipakid, mille lunastamiseks sai nädalate kaupa peegli ees ilmekat etlemist harjutatud.

Õnnetina, mis säraküünlana jääkülma vette vuhises ja mille valamiseks plekksepast vanaisa spetsiaalse kopsiku valmistas.

Imeliste magushapude kapsaste lõhn, mis vanaema pliidilt aurates täitis kõik ruumid keldrist pööninguni.

Kes söandab veel väita, et näärid polnud midagi väärt?

ANNELI AASMÄE


Vaeslapse käsikivi jõulukingiks

Minu esimesed jõulumälestused on pärit dramaatilisest, ent lootusrikkast 1953. aastast.

Isa oli tööl õhtuses vahetuses, ema ränga angiiniga voodis.

Ometi oli meile kusagilt ilmunud kuusk, ukse taga kobistas jõuluvana ning kellegi käsi pani küünladki põlema.

Jõule peeti meil alati, ühtki aastat ei jäetud vahele, olid siis ajad ja olud millised tahes.

Hoolimata sellest, et isa oli parteilane ning punapoolel sõja läbi teinud, ei tõmmatud kardinaidki akende ette.

Soome raadio jõululaulud kaikusid toas ning ärevus laste hinges oli sama suur, nagu see ikka jõululaupäeval on olnud.

Kuigi olin juba viieaastane ning kange lugeja mees, ma jõulusalme, mis sest et enne hoolega pähe õpituid, jõuluvanale igasugu palvetest ja väikestest ähvardustestki  hoolimata ette ei lugenud.

Ma ei tea, mis saanuks, kui mulle selle eest kink kätte andmata oleks jäänudki. Aga õnneks ikka ei jäänud.

Vanast kartulikotist tuli minu jaoks lagedale puna-sinine kummipall, mille eriline lõhn mul tänase päevani sõõrmeis seisab. Ning igavene raamatulatakas - Kreutzwaldi "Vaeslapse käsikivi".

Selle suure kirjamehe 150. sünniaastapäev oli parajasti käsil ning tolleaegne punaseltskond oli pidanud otstarbekaks seda suure lärmiga tähistada.

Mäletan, et ohkasin kergendatult, kui jõuluvana tühja koti kokku rullis ning minekut tegi. Ning pugesin kohe nurka oma "saaki" nautima.

Too raamat on mul alles tänase päevani. Too mälestus samuti.

ILMAR PALLI


Detsembri alguses käis päkapikke hulgi

Juba septembris hakkasin päkapikke ootama. Päris kummikut ma aknalauale ei julgenud panna, aga puust kota ikka. Ja et päkapikk kindlasti leiaks koha, kuhu mulle kingitus panna, ladusin pea kõik oma jalanõud aknalaudadele. Toas käisin paljajalu.

Loomulikult tahtsin näha, missugune see päkapikk on, kes mulle sussi sisse asju tõi. Või kuidas ta läbi akende sai käia. Alguses, kui ma veel kindel polnud, et ta kindlasti läbi akna oskab käia, mõtlesin ka teiste sissepääsude peale. Oli ju jõuluvana paljudel piltidel korstna otsas või kamina ees. Hiilisin enne magamaminekut ahju juurde, keerasin siibri lahti ja tegin ahjuukse irvakile. Lamasin voodis ja piilusin püüdlikult üle voodiserva aknalauale, et teda näha. Aga alati jäin ma enne magama kui päkapikk kohale jõudis.

Detsembri alguses käisid nad meil mitmekesi. Sest hommikul ärgates ei pidanud ma isegi aknani tõttama. Voodi ees lebas jõulukalender. Selle peal pilt jõuluvanast kuuse ees. Et sedasorti läikiva paberi ja värvilise pildiga kalendrit me varem näinud polnud, olime kindlad, et jõuluvana käsi on mängus. Teadsime, et jõuluvana elas välismaal. Et tal on naine, põhjapõdrad ja saan. Ja muidugi palju abilisi, kes aitasid jõuluvana kingikotti kokku panna.

Kuusk oli juba toas ja karraga kaetud. Poole tainast, mis sahvris seisis, olime juba toorest peast ära söönud, teine pool rulliti köögilauale laiali ning mina vormisin paarikaupa päkapikke ja põtru.

Olime juba peaaegu terve kalendri tühjaks söönud. Päkapikud igasse jalanõusse mulle kinke ei toonud, nii et õues käisin jälle saabastega. Õde sai terve paki vihikute kileümbriseid ja mulle tõi päkapikk kaks rohelist mandariini. Pühad saabusid järgmisel päeval.

Karin Kaljuläte


Kolme põlvkonna karud lapitekil

Aeg võtab mälestustelt ereduse ja jätab tunde. Mul on tunne, et ma sain nelja-aastasena näärivanalt kingiks karu. See tunne võib küll petta, sest sama hästi võisin ma saada karu ka sünnipäevaks, aga praeguseks hetkeks pole seda enam kelleltki küsida. Näärivana läks näärivanamaale tagasi, ema ja isa on samuti tagasi läinud.

Pruunide käppade, valge kõhu ja tumedalt läikiva ninaotsaga karu on aga alles, istub päeval voodikatte, kodu pildiga lapiteki peal ning ööseks kolib voodi otsa taha norisema.

Möödunud 40 eluaastat pole tema välimust kuigivõrd kahjustanud, minu emotsionaalset sidet temaga samuti mitte. Ta on ikka Mõmm, kellega väiksena sai ka jõudu proovitud. Muidugi olen ma nüüd juba aastaid temast tugevam, õigupoolest me ei proovigi enam nii tihti jõudu, aga pole Mõmmi suhtes uhke ega üleolev.

Mõmm ei istu voodil üksi. Tema paremal käel (vahel muidugi ka vasakul, oleneb sellest, kes karud hommikul ritta tõstab) on Mõmmi, minu poja karu.

Selle karu tõi jõuluvana, kui mitte me ei kinkinud seda pojale sünnipäevaks. Aga pigem ikka jõuluvana, sest talvel karud magavad ja siis on hea neid kingikotis ringi kanda.

Kahe aastalõpukaruga koos istub veel üks, minu isa karu. Võib-olla sai isa selle samuti jõuludeks, igatahes saabus see abipakiga turvakodusse ja sattus seal mingil kombel isa riiulisse. Nüüd, kui isa enam riiuleid ei vaja, kolis karu meie juurde.

Kollast värvi karu ametlik nimi on eesti keelde tõlgituna karupoeg Puhh, aga me ei nimeta teda niiviisi. Me ei nimeta teda õieti kuidagi, aga kui ma ta hommikuti teiste kõrvale lapitekile tõstan, tean ma, mis karu nimi on. Ning mida lähemale jõuab karude kinkimise aeg, seda selgemini.

SULEV OLL