Nobelistid: süütuse rebestus ja üllatus
Tõepoolest - Nobeli kirjandusauhinna määrajad eksivad harva. Vaid kord aastas. Vahel isegi seda mitte.
Näiteks 1949. aasta preemia läks William Faulknerile minu meelest täiesti vääriliselt. Toonases konkursis edestas ta Hemingwayd ja märgiti neljandaks jänkiks, kes kirjanduslikuks nobelistiks tõusis.
Faulknerit on eesti keelde ümber pandud ohtralt. Juba Nõukogude aastail. Siis olid peamised entusiastid Enn Soosaar ja Jaak Rähesoo. Ka ulgueestlased tõlkisid ja trükkisid toda ameeriklast. Nüüd tõi kirjastus Tänapäev oma "Punase raamatu" sarjas lugejani veel ühe Faulkneri - Kersti Undi eestindatud romaani "Absalom, Absalom!".
Hõrkude selgitussõnadega
Muidugi toimub sündmustik taas Lõuna-Ameerikas, tõukelisteks motiivideks, nagu Faulkner ka ise vihjanud, "armastus, raha ja surm". Aga teadagi mängib võimsalt ka filosoofilis-allegooriline plaan. Pealkirigi ju osutamas, et autor veab teatud süžeelist rööpjoont Vana Testamendiga.
Näiteks peategelane Thomas Sutpen saabub tegevuspaika mägedest, poolenisti metslasest lapsena, kes harjunud, et maa kuulub "eikellelegi ja kõigile", ta ei osanud "kujutledagi paika, kus maa oleks korralikult lappideks jaotatud", niisiis eraomand on tema jaoks hämmastav uudis.
Nii on ta kui miski uus Aadam, kes kannab endas maailma süütust, mille ta peab fataalselt kaotama. Nagu ikka, kestab süütuse rebestus vaid hetke. Noore paljasjalgse Sutpeni jaoks oli see silmapilk, mil neegrist teener - "must ahv" - ta valge jõukuri sammastega maja eesukselt minema kihutas. See oli kui väljaheit paradiisist, järgnes peategelase raevukas, ent lootusetu püüd luua omaenda paradiisi siin ilmas.
Romaani sidet piibliga on nähtud ka teose mosaiikses stiilis, milles väljendub piibellik kaos, kus kõik on kõigega seotud, ent kuidagi ebaloogiliselt, kummaliselt.
Romaani näiline kompositsioonitus võib süžeejooksu jälgimise muuta lineaarsemate lugudega harjunud lugeja jaoks keerukaks. Sedapuhku on tal aga õnneks olemas hüva abimees Lauri Pilteri näol, kes kirjutanud raamatu lõppu hõrgu selgitussõna.
Faulkneris on nähtud Ameerika Dostojevskit. Aga Eesti lettidele on tänavu jõudnud ka köide ehtsat Fjodor Mihhailovitši. Saadaval on Eesti Raamatu ilmutatud "Alandatud ja solvatud" (Leopold Kenni kunagine tõlge, mida redigeerinud Evi Puskar).
Lubi või langetõbi?
Selle Dostojevski töö vastu on tavalugeja himu olnud kõige innukam, sest pindmistes kihtides on teos ju sentimentaalne armastuslugu, avantüürne romaan, peaaegu vaata et bulvarikirjandus.
Romaani esmailmumise järel heideti kirjanikule ette kunstilise kvaliteedi järsku langust. Herilasena ärritunud oli nn revolutsiooniline demokraat Nikolai Dobroljubov, kes arvas teose jäävat "allapoole esteetilist kriitikat".
Muide, Dostojevski tootis seda romaani sedamoodi nagu Eduard Vilde oma "Mahtra sõda". Teos ilmus jooksvate juppidena ta venna Mihhaili ajakirjas Vremja, seega sel ajal, kui peatüki algust trükikojas juba virgalt laoti, oli selle jätk alles haudumisel Dostojevski haigevõitu ajus. Seetõttu süüdistati vend Mihhaili - kes teadaolevalt kümmekond aastat ka Revelis elik Tallinnas teenis ja siit naise kosis - geeniuse häbematus ekspluateerimises. Ta olla Fjodor Mihhailovitši tagant kihutanud kui postihobust.
Dostojevski ise nimetas "Alandatuid ja solvatuid" romaan-följetoniks. Hiljem on tarkpead (Konstantin Motšulski jt) arvanud, et kirjanik jõudis teosega romaan-tragöödia lävele. See žanr ei ole kõrget päritolu, võrsudes tõepoolest avantüürsest, kriminaalsest algest, kuid nüüdseks on ammugi päevselge, et hüva kirjanik on suuteline madala aine tõstma uude dimensiooni, arendades eetilis-filosoofilisi probleeme. Nii juhtus ka ju "Kuritöö ja karistuse" ning "Vendade Karamazovitega".
Dostojevski mõju hilisemale maailmakirjandusele on teadagi määratu. Ent käibinuks too Nobeli auhind juba tema eluajal, vean kihla, žürii-lubjakad jätnuks talle tühjad pihud. Niisiis, mis stimuleerib kirjandusloos enam, kas lubi või langetõbi? Aeg vastab sellele alati ühtmoodi.
Satiir, džäss, saaga ja armastus kui katastroof
Nobeliste on hiljutistel kuudel meie lettidele poetunud veel ja veel. Varrak laskis turule Heinrich Bölli "Ametisõidu lõpu". Tõlkijaks meie saksaspets Mati Sirkel. Tunnistan, et ma ise pole eriline Bölli fänn, ehkki kõik temalt tuleva vuristan informatiivselt läbi küll. Ja arvan, et mees on tollest kujutletavast Nobeli nivoost üle ka.
"Ametisõidu lõpp" on lühemat sorti romaanike, kohtuprotsessilugu, kus selgelt ilmnevad Bölli iseloomulikud tugevused: iroonia, mis kohati lõikub satiiriks, sotsiaalne erksus, kapitalismi lahang, mis meiegi nüüdsetele ühiskondlikele solvumistele parastavaks plaastriks võivad olla. Ka Böll rippus oma kiindumustes Dostojevski küljes. Bölli kogutud materjali põhjal vändati film "Kirjanik ja ta linn: Dostojevski ja Peterburi".
Nobeli laureaat on ju ka Toni Morrison, kelle romaanist "Džäss" (tõlkijatandemiks Udo Uibo ja Krista Kaer) sai minu selle suve kõige köitvam lugemine. Tõesti-tõesti, "Džäss" on selle raamatu ainuvõimalik pealkiri. Seda toetavad teoses kõik: stilistika, temaatika, autori mustanahalisus, rütm, paiskuvad afrolikud instinktid, improviseeriv andekus. Vanamoelised džässifriigid, lugege!
Kõik on sootuks teistlaadi värskelt müügile jõudnud Halldor Laxnessi "Islandi kellas" (tõlkinud Arvo ja Askor Alas). Seda raamatut on nimetatud geisrirahva ainsa nobelisti kõige islandlikumaks raamatuks. Palju on kõneldud romaani saagalikkusest, peaasjalikult selle objektiivse, kirjeldava laadi poolest.
Ehkki tegevus hargneb paar aastasada tagasi, polevat Laxness enda sõnul tahtnud kirjutada ajaloolist romaani. Romaanis näeb rahva tavasid, eluolu, massistseene, kerjuseid, vargaid, vabatüdrukuid, soldateid, talupoegi, nõidu. Ja peategelasi, kes kätkevad endas energiajõudu. Armastust ja seiklusi. Kõige katalüsaatoriks rahva iha iseseisvuse järele. Justkui meie tarvis kirjutatud. Ometi mitte meile omaselt pindpatriootiliselt, vaid mahla ja mõnuga tähendatult.
Nõtkelt eestindatud Bunin
Ivan Bunini armastusloome tipp, novellikogumik "Hämarad alleed" näib eestlase tarvis olevat ammendamatu läte. Igatahes on neid jutte tõlgitud ja avaldatud meil veerandsaja aasta kestel mitmetes trükistes, küll Loomingu Raamatukogus, küll vahepealses "Europeia" sarjas.
Nüüd tuli veel üks paarisajaleheküljeline kimp Rein Põderi valikus ja Jüri Pärni tõlkes, pealkirja "Armastuse grammatika" all. Sedapuhku kuusteist novelli. Enamik meil varem ilmumata.
Ei ole kokku löönud, kas praeguseks on kõik kolmkümmend kaheksa lugu maakeeles olemas. Kohemaid kipun aga tõlkijat kiitma. Sellepuhused meiekeelsed lühi-Buninid on märksa nõtkemad ja autoripärasemad kui varasemad eestindused. Samas oleks kosutav, kui "Hämarad alleed" meil ükskord täies mahus ilmuks.
Praktika võluv võime
Bunini tundenovelle pole tarvidust vist pikalt tutvustada. Armastus on tal ikka traagiline, kohati katastroofiline nähtus. Ka käibetõed - igal inimesel on õigus tundevabadusele, ühe õnne ei saa rajada teise õnnetusele või et armukese pidamine polegi surmapatt - leiavad Buninil isikujõulise, emotsionaalse, ent täpse käsitluse.
Nojah. Vahel lasevad Nobeli määrajad ka pihta. Ent preemiast ilma jäänute rivi on ülekohtuselt pikk. Enamik ei saa seda auhinda enam kunagi.
Eesti lugejale võib väikeseks lohutuseks öelda, et kirjastus Tänapäev laskis hiljuti liikvele Aldous Huxley romaani "Hea uus ilm" teise trüki, tõlkija Henno Rajandi.
Teoreetiliselt peaks totalitaarsus olema meie jaoks minevik, praktikal on aga võluv võime üllatada.