Öine ballett kurva õllemüüjaga
Vabandan siinkohal A. Le Coq’i siilipäise õllemüüja ees. Ma tean, et iga töö on austust väärt. Ja usun ka, et olnuks palav keskpäev, olnuks tal väga palju austajaid. Seega – pea püsti!
Tartus oli aga õhtu. Esialgu veel mitte nii väga vilu, kuid mida tumedamaks tõmbus taevas ja mida kauem me lauluväljaku pinkidel kõrvuti istusime, seda jahedamaks läks. Või oli see vaimustav ballett, mis kerge võbeluse kehasse tõi?
Kõigi aegade suurim
Ballett muidugi eelkõige. Oli ju käimas Vanemuise balleti 70. sünnipäevale pühendatud rahvusvaheline balletigala. Kõigi aegade suurim, mis Eestis vabas õhus toimunud. Tasuta sealjuures.
Võib-olla on see maagiline sõna “tasuta” just see, mis peaaegu kõik lauluväljaku istekohad täitis. Võib-olla oli see reklaam, mis kargas juba nädalate viisi silma kuulutustulpadelt ning kostis raadiosaadetest.
Tõsi on aga see, et rahvast tuli lauluväljakule palju. Et Tartus tehti jälle midagi, mis lubab öelda: jah, Tartu pole enam see, kuid head mõtted pole sellest linnast siiski päriselt lahkunud.
Igatahes on Vanemuine ja tema ballett vägagi alles, kinnitas gala avahetk, koolilaste stseen tantsulavastusest “Kevade”. Tundsin, et ma tahan seda etendust kunagi “päriselt” näha – kuulata helilooja Ardo Ran Varrese habrast, tilkuva vihma sarnast muusikat ja näha laval Paunvere koolilapsi.
Kummaline oli see Paunvere seltskond. Meie argises ettekujutuses pigem blondid, pigem masajalgsed ja pigem vaoshoitud emotsiooniga eesti koolilapsed olid äkki hoopis teistsugused – kergejalgsed, krapsakad, tumedajuukselised ja särtsakad, rääkides takkapihta veel vurinal võõraid keeli.
Vaikides võõrastes keeltes
Laval nad muidugi ei rääkinud neid võõraid keeli, ent pilk Vanemuise teatri kodulehele lubab väita, et teatri trupi 40 liiget esindavad 14 rahvust.
Nashua Mironova on sündinud Egiptuses, Hayley Jean Blackburn Inglismaal, Mai Kageyama Jaapanis.
Jah, ballett, millele pani aluse 1935. aastal Vanemuise tantsurühma juhiks tulnud Ida Urbel, on Tartus alles. On alles otsekui vastuseks läbi 70 aasta kõlanud küsimusele: on seda Vanemuise balletti ikka tarvis?
Vaataja asi pole vastata, kas on vaja või mitte. Vaataja asi on vaadata. Näiteks seda, milleks on võimeline viimased tosin aastat teatri balletijuhina töötanud Mare Tommingas. Pimenevas õhtus ongi parajasti laval katkendid tema lavastusest, Anitrate tants ja ema Åse surm balletist “Peer Gynt”.
Miks just see valik? Ilmselt seepärast, et “Peer Gynt” oli Vanemuise tähtlavastus juba
1950. aastatel. Et Mare Tommingal on ambitsiooni olla Ida Urbeli ning Ülo Vilimaa (peaballettmeister 1974–1997) vääriline järeltulija. Ja ehk ületajagi – kui võtta malliks kolmetunnine balletigala vabas õhus.
Vaataja varvastel jahe
Kolm tundi oli ehk paljugi. Muidugi taheti pakkuda nii omasid kui külalisi: Sergei Upkinit ja Eve Andret Estoniast, Anna Valevit ja Nikolaus Fotiadist Rootsist, Julia Mahhalinat ja Mihhail Lobuhhinit Peterburist.
Gala vaheajaks on paljudel puhta kunsti vastuvõtmise võime ammendunud. Pimeduses turtsatavad mootorid, süttivad eredad paaristuled. Kostab pisut uniste laste hädaldamist.
Siis mattub kõik taas balletilummusesse. Jahe ja hiline õhtu ei loe. Laval on katkendid “Korsaarist”, “Luikede järvest”, “Giselle’ist”.
Äkki – kui kolme tunni järel võib üldse miski äkki tulla – on pidu otsas. Artistid kummardavad, Vanemuise balletijuht sirutab käed rahva poole. Ühe käe selleks, et tänada. Teise selleks, et publik algavaks hooajaks teatrisse kutsuda.
Millal õllemüüja oma letilambi kustutas, ei pannud üleüldises vaimustuses tähelegi.
-------------------------------------------------------------------------
Vanemuise ballett 70
- Aeg: 22. august 2009
- Koht: Tartu lauluväljak
- Lavastaja ja kunstnik: Mare Tommingas
- Esinejad: Vanemuise balletitrupp, külalised Rahvusooperist Estonia, Läti Rahvusooperist, Rootsi Kuninglikust Balletist, Les Grands Ballets Canadiens’ist, Peterburi Maria teatrist, New York City Ballet’ist
- Konferansjee: Hannes Kaljujärv
- Produtsent: Paavo Nõgene
- Vaatajaid üle 8000
Allikas: www.vanemuine.ee
