Palametsa pajatused: kuidas arstiteaduskond Haapsalust Tartusse kolis, vahepeatusega Keilas


Palametsa pajatused: kuidas arstiteaduskond Haapsalust Tartusse kolis, vahepeatusega Keilas
kaader videost

Tartu ülikooli raamatukogu käsikirjade osakonnas on isikufondina hoiul laiade kultuurihuvidega meditsiinidoktori professor Herbert Normanni (1897 – 1961) käsikirjad, märkmed ja päevikud.

Neid lehitsedes leidsin sissekandeid, mis peaksid ka keilalastele huvi pakkuma. Nimelt oli autor koos ülikooli arstiteaduskonnaga 1944. a augusti keskel evakueeritud Haapsallu ja selle külje all asuvasse Uuemõisa. Pärast rinde üleminekut tekkis vajadus teaduskonna tagasiviimiseks elik reevakueerimiseks ülikoolilinna ja seda logistiliselt vägagi keerulistes tingimustes.

Järgnevalt väljavõtteid H. Normanni õige detailsest päevikust.

4. oktoober. Kolmapäev. Täna saadeti meile Tallinnast toiduaineid – leiba, võid, kompvekke, lihakonserve. Homme läheb rong osa teaduskonna rahva ja varadega Haapsalust Tallinna. Meile antakse 4 klassi- ja 6 kaubavagunit. Kliinikud jäävad esialgu Uuemõisa. Neid viiakse hiljem teise rongiga.

5. okt. Patoloogia instituudi varad viiakse veoautol Haapsalu jaama ja kell 3 hakkab rong liikuma läbi sügisese maastiku. Vasalemmas levib jutt, et sõidame ainult Keilani, kuna Keila ja Saue vahel (18. kilomeetril Tallinnast) olla õhku lennanud sõjamoonarong. Keila jaama jääbki meie ešelon peatuma.

6. okt. Keila. Öö kupees. Külm, ebamugav, kitsas. Väljas kuuvalge selge öö. Kui kauaks siia jääme, pole teada. Oletatakse päev või paar. Remontrong sõitis juba õnnetuse kohale. Hommikul käisime Lutheri mälestussamba juures Tallinna maantee ääres. Sammas rauast, püstkuju piibliga käes pronksist. Keila kiriku torn oli sõjategevusest kannatada saanud. Ümbritseval kalmistul Samson– Himmelstjerne, Krusenstjerni, krahv Rehbinderi, praost Fiki ja teiste suguvõsade matmiskohti, lisaks vanu eestlaste rõngasriste. Kõikjal sõja jälgi – käsigranaate, granaatide kesti, padruneid, kaste, konservikarpe, autokumme ja muudki. Kahe maantee vahele jääval kalmistul ei midagi tähelepanu väärivat. (Lisan selgituseks, et autoril oli eriline huvi vanade kultuuriloolise tähendusega surnuaedade vastu. Ja Tartus oli selliseid mitmeid). Päike paistab, kuid ilm on külm. Prof. Valdes toob kusagilt hagu ja kütab vaguni väikest ahju. Levib suitsu ja soojust. Teised toovad natuke kivisütt. Meie rong on viidud kõrvalteele ja jääb sinna kuni edasisõiduni.

Seotud lood:

7. okt. Paldiskist tulnud rong võttis meid kell 9.30 hommikul sappa, et viia Tallinna. 84. vahimaja juures oli raudtee purustatud umbes 100 – 150 m ulatuses – rattaid, vagunite osi, granaate, mürsukesti, ka 6-tollilisi mürske. Puud mõlemal pool teed põlenud. Korrastustööd käivad, sõidame väga aeglaselt üle. Olime üldse esimene tsiviilrong, mis läbi lasti. Kell 11.30 Tallinna Kopli kaubajaamas. Siin käivad meid vaatamas ENSV hariduselu juhid. Õhtuks saime mõned vene rööpalaiusega vagunid ja pimedas käis varade ümberlaadimine.

8. okt. Hommikul kell 7 laadimine jätkus ja kogu ülejäänud päeva kestis Tartu rongi koostamine. Kujunes õige pikk ešelon. Ootame üha tihenevas vihmasajus väljasõitu.

9. okt. Kell 4 öösel algas sõit ja 7.30 olime Tapal. Külm selge hommik. Rongi kõrvale tehtud lõketel keedetakse vett ja vees kartuleid. Edasisõit venib, hakkajamad hakkavad raudteelaste söökla köögis meile kaasaantud kraamist suppi keetma. See saab õhtuks valmis ja süüakse isuga, kui venime ühe sõjaväerongi sappa haagituna Tamsalu ja Jõgeva poole. Mitmes kohas on raudtee purustatud ja saksa mundris sõjavangid teed parandamas. Teisipäev,

10. okt. Pärast nädal aega kestnud teelolekut oleme lõpuks Tartu jaamas. Igasse vagunisse jäetakse 4 meest ülikooli vara valvama. Teised lähevad pooleldi mahapõlenud linna ööbimiskohti otsima. Homme algab kraami vedu ülikooli hoonetesse. Kuna meil on omajagu „vedelat valuutat“, siis ei peaks see eriti keeruline olema.

Loe edasi Keila Lehest.