Perega maale elama: väikese lapsega kodus olles on tutvusringkond raske tekkima


Perega maale elama: väikese lapsega kodus olles on tutvusringkond raske tekkima
Foto: Maal elamise päev

Maal elamise päeva korraldaja külastas Pirgit ja Peeter Saart ühel sumedal augustiõhtul nende pilliroost ehitatud majas Saunja külas Läänemaal.

Pereema Pirgit oli kahe tütrega õhtusi toimetusi tegemas, isa Peeter kolmanda tütrega teel töölt ja trennist koju. Üsna tavapärane maapere õhtupoolik.

Maale elama meelitas pere ikkagi loodus, omaette olemine. Jõuti arusaamisele, et Tallinnas enam ei taha, kui kodu rajada, siis ikkagi kuhugi maale. Maja hakkasid nad ehitama 11 aastat tagasi. Ema on kogu aeg tegelenud erinevates vormides raamatupidamisega, täna töötab kohalikus ettevõttes pearaamatupidajana. Isa oli enne tüürimees, kuid kolis merelt maale ja kuna käed ja pea on lahti, et kartnud uusi väljakutseid ning on teinud ka juhutöid, on pidanud kulleriametit, ehitanud puulaeva, olnud riigiametnik. Täna teeb sadamakapteni tööd, mille käigus hoiab laevatranspordiga seonduval silma peal Rohuküla-liinidel.

Esialgu oli kõige raskem, et ei tundnud kedagi – suhtlusringkonda polnud, noori peresid ka mitte. Pirgit õppis vene keelt rääkima, et venekeelse naabriprouaga juttu ajada. Väikese lapsega kodus olles on tutvusringkond raske tekkima, tööl olles on lihtsam. Suurem tutvusring tekkiski siis, kui lapsed lasteaeda läksid.

Praegu peab hästi läbi mõtlema, kuidas ise ja lapsed liikuma saada. Kui lapsed käivad linnas trennides, saab pere alles hilja õhtul kokku – laste hobid on kogu pere hobid. Linnaeluga võrreldes ollakse nüüd teistpidi ära harjunud – 12 km linna pole mingi maa, kuigi linnainimesed arvavad, et nii kaugel pole võimalik elada. Tallinnas tipptunnis kulutad aega kuhugi jõudmata, maal liigud kogu kodutee, naudid loodust, kulged, oled oma mõtetes. Kaugus on suhtumises, peas kinni.

Seotud lood:

Teised on leidnud Saunja küla mõneti sellepärast, et siin on juba elu, mõnel tulijal on vanemate maja, mida hooldada. Külal on oma identiteet, ka uued võetakse kergesti omaks. Õieti polegi enam kuhugi eriti tulla, vaid mõned vabad maatükid ongi veel.

Jutuajamise ajal lippab pereisa vahepeal teisel korrusele, et üle vaadata naabrimemme mure võõra haagissuvila pärast oma aiamaa ääres, järgmisel hommikul võetakse tööle minnes teine naabriproua linna kaasa – tavapärasele ostupäevale. Naabrivalve ja vastutus kogukonna ees toimib. Ehk see ongi peamine põhjus, miks maal elada – hoolida inimestest ja tunda end hoituna.

Vaatame kogu roost ehitatud majapidamise ka seestpoolt üle. Kõik on pere enda planeeritud, nuputatud, katsetatud ja pereisa ehitatud. Ning seda on tehtud mõnuga – huvitav on ju.

Mõnusalt soe, valge ja helge tunne jäi nägemiseni öeldes. Südamega perele loodud kodu täis laste tralli, armastust ja hoolimist. Siia tahaks ikka tagasi tulla.

28. septembril toimunud Maal elamise päev on üle-eestiline algatus, mille eesmärk on kutsuda maale elama veelgi rohkem tegusaid ja särasilmseid inimesi. Loe lähemalt aadressilt maalelamisepäev.ee.