Pildikesi riigist, mida juhtisid “köögitüdrukud”
Olev Remsu kirjutas uue “Kevade”, ja võib-olla ka “Suve”, kelmiromaani kujul. Või siiski mitte: nõukogude aeg on autoril hammaste vahel.
Kui mullu kevadel ilmus “Supilinna poisid”, kirjutasin sellest Sirbis (13. apr) ja käsitlesin raamatut kui “Kevade” laadi teost. Igal põlvkonnal võiks olla oma “Kevade” ning sel juhul kuulub “Supilinna poisid” sellele põlvkonnale, kes olid Arno-, Tootsi- ja Teele-ealised 1960. aastate alguses. “Supilinna poisid” on tõesti koolipoisiromaan, “pildikesi koolipõlvest”, nagu ütleb Lutsu raamatu alapealkiri.
Hilissügisel välja tulnud “Supilinna surmasid” – eelmise järge – “Kevade” tüüpi raamatutega enam nii kerge siduda ei ole. Tõsi, ka selles on vaieldamatu peategelane esimesest köitest tuttav Kolla, aga vähemalt pooltel uue raamatu lehekülgedel ei keskenduta enam otseselt Kolla elujuhtumitele. Autor on toonud sisse tegelased, kes pole hoopiski mitte Kolla eakaaslased. Võiks öelda, et “Supilinna surmade” puhul on tegu pigem omamoodi kelmiromaaniga, mis on paigutatud noorsooromaani sündmustiku sisse ja vahele.
Juurde tulnud tegelasteks on Tartu kompartei linnakomitee ja julgeolekukomitee osakonna ninad. On 1961. aasta ning alles äsja on olnud rahareform, mille käigus vahetati vanad rublad uute, 10 korda kallimate vastu. Äkki aga ilmub välja portfell 1,7 miljoni vana rublaga, mis tuleks tagantjärele ära vahetada. Asjaosalised haistavad võimalust teenida. Seega, kõrged mängud suurtele panustele, millest koolipoisid ei oska undki näha.
Iseenesest on säärane täiendav tegevusliin ju üsna põnev. Paraku hakkab kohe silma terav erinevus nende lõikude vahel, mis jutustavad Kollast, ja nende vahel, kus on juttu parteibosside afääridest. Remsul on üldse komme tõsiasjadest mitte kinni hoida. Selleski raamatus tuleb kõneks Kuuba raketikriis, mis leidis aset 1962, teisal saadetakse koolipoisid maisipõllult(!?) koloraado mardikaid otsima, kuigi need kahjurid kerkisid Eestis päevakorda märksa hiljem. Jne.
Ent ometi: kõik, mis juhtub Kollaga, toimub Remsule tuttavas keskkonnas, kus ta on ise elanud, ja see ei lase tal midagi liiga pöörast paberile panna. Parteijuhtide, veel vähem julgeolekutegelaste elu autor vaevalt et nii lähedalt näinud on. Ja siin tekibki vastuolu: stseenid, mille usaldatavus on mõistlikkuse piirides, vahelduvad stseenidega, mille puhul tekib vahel küsimus, kas pole neis lähtutud millestki konspiratsiooniteooria laadsest. Kolla jaoks oli Tartu muidugi maailma naba, tegelikult oli see aga üks kolkalinn, mille KGB bossil oli vaevalt sellist võimu, et telgi tagant ja isiklikes huvides kogu linna elu määrata. Samas ei saa salata, et nii nagu Kolla elust, jutustatakse ka kõrgete instantside tegevusest mahlakalt ja kaasakiskuvalt.
Kohatised ülepakkumised ja faktivead taandusid aga teisejärguliseks, kui mõistsin, et nende kahe, teineteist justkui välistava keskkonna võrdluses koorub välja hoopis tõsisem üldistus. Pikapeale koidab, et elu Supilinnas ja elu parteiladvikus ei erine teineteisest sugugi nii palju, nagu võiks esmapilgul arvata.
Ja mis seal imestada: mitmed partei- ja julgeolekutegelased – kõige otsesemalt Saul Saunik, aga ka paljud teised – on pärit kas Supilinnast või vormitud mõne teise Supilinna-sarnase keskkonna poolt. Supilinnas leidus igasugust rahvast, ent nemad olid selle osa hulgast, kes ei kõhelnud minna eesmärgi saavutamise nimel üle laipade.
Ning kohe tuli meelde üks omal ajal palju korratud Lenini arvamusavaldus, mida ka Remsu oma raamatus mainib ja mis kõlas umbes nii: riiki võib juhtida iga köögitüdruk. Nimelt seesugused “köögitüdrukud” (ehk agulist pärit põhjakiht) valdavalt juhtisidki riiki Nõukogude Liidus aastal 1961! Kõik nende toimetamised nii linnakomitees kui julgeolekumajas on just sedasorti inimeste stiil. Niisiis, pildikeste kõrval koolipõlvest näeme Supilinna-raamatutes ka pildikesi omaaegsest riigijuhtimisest.
Olev Remsu.
“Supilinna poisid”.
Tänapäev 2012.
392 lk.
“Supilinna surmad”.
Tänapäev 2012.
510 lk.
