Riigivapi IV klass: naine, kes aitas Solženitsõnit
Heli Susi isa oli vandeadvokaat Arnold Susi, kes kuulus 1944. aasta meeleheitlikus olukorras moodustatud Otto Tiefi valitsusse. Selle valitsuse traagiline saatus mõjutas otseselt ka Heli edasist elukäiku.
“Otto Tiefi valitsuse viimane istung toimus Põgari palvemajas. Puise rannas ootasime koos teiste valitsuse liikmetega paate, mis pidid meid Rootsi viima. Neid ei tulnud,” on Heli Susi meenutanud ajakirjas Kultuur ja Elu. “Viimaks läksime jalgsi Haapsallu ja rongiga jõudsime Tallinna. Hiljem on isa ütelnud: hea, et neid paate tookord ei tulnud. Mismoodi oleksid valitsuse liikmete omaksed võinud ära minna, kui samas ootas pääsemist oma paarsada lastega peret.”
Nõukogude okupatsioonivõimud vangistasid Arnold Susi peagi ning saatsid ta sunnitöölaagrisse. 1949. aasta märtsiküüditamise ajal saadeti Siberisse ka ülejäänud perekond.
1957. a Eestisse naasnuna alustas Heli Susi õpinguid Tartu ülikoolis ning töötas seejärel aastakümneid Tallinnas konservatooriumis saksa keele õpetajana. Kuid vangilaagris oli Arnold Susi tutvunud vene dissidendi ja kirjaniku Aleksandr Solženitsõniga.
Kui 1962 ilmus trükist Solženitsõni “Üks päev Ivan Denissovitši elus”, kirjutas toona juba samuti vabanenud Arnold Susi oma vangikaaslasele kirja ja kutsus ta külla. 1963. aastal tuligi Solženitsõn esimest korda Tartusse ja astus sisse Suside korterisse Vabas tänavas.
Järgnevatel aastatel viibis Solženitsõn tihti Eestis, tema pelgupaigaks sai Kopli-Märdi talu Tartu lähedal Vasulas, kuhu perekond Susi kirjaniku tarvis paar tuba üüris. Just seal kirjutas ja viimistles Solženitsõn oma “Gulagi arhipelaagi”, mis 1970. aastatel Läänes ilmudes paljastas Nõukogude Liidu vangilaagrisüsteemi kogu õuduse.
Susi pere liikmed hoolitsesid kirjaniku töörahuks vajaliku konspiratsiooni eest, varustasid teda toiduga, aitasid KGB eest peita teose käsikirja jne.
“Solženitsõn oli sel ajal Eestisse armunud,” lausus Heli Susi 2008. aasta augustis, mil saabus teade kirjaniku surmast. “Isegi Eesti loodus oli talle avastuslik. Aga ta tundis, et ka siinne rahvas toetas teda kogu südamest. Kõik olid valmis aitama. Ta uskus, et keegi ei reeda teda, et siin polegi KGBd.”
