Tänasest päevast otse keskaega
Kümneaastane Saue tüdruk Anett Nuudi on kindel, et tema küll ei oleks tahtnud keskajal elada. Anett ei tea ise ka veel, miks. Ilmselt vajab Vastseliina piiskopilinnuses nähtu läbiseedimiseks lihtsalt rohkem aega.
“Eks sellistes kohtades käies saabki kõige paremini aru, kuidas vanasti elu käis ja kui palju kõik muutunud on,” usub Anetti vanaisa Toivo Nuudi. Ta lisab, et just lapselapse pärast saigi teel Lätimaale linnusesse põigatud. Et põnevust oli nii palju, siis plaanitud korraks läbi astumise asemel jäädi koguni paariks tunniks.
Roheline ja punane
“Roheline on lootuse ja taassünni värv,” räägib linnuseemandaks kehastunud Kaja Tuul, kes võtab külastajaid vastu rohelises keskaegses kostüümis. Soliidsust rõhutab ka roheline pärgloor peas. Kõik lubab aimata, et tegu on jõuka emandaga.
Linnuseisandat esindav Ivar Traagel on riietunud punasesse. Värvid olid tol ajal väga olulised – ja punane oli lubatud vaid kõrgemale seisusele.
Seevastu madalamasse seisusesse kuulujad kandsid vähem värvikaid riideid – linaseid või villaseid. Vennad Toivo ja Aarne Nuudi ning Aare Mänd tunnevad end linastes keskaja riietes nii, nagu sõitnuks ajamasinas 600 aastat tagasi, mil oli piiskopilinnuse õitseaeg.
“Tunneme end kohe mitusada aastat nooremana,” naljatlevad vennad ning lasevad hea maitsta kesvamärjukesel, mida neile kallab linnuseisand isiklikult.
Linnuseemand ütleb, et kui tolle aja olusid täpselt järgida, ei tohiks ta eesti keelt üldse pruukidagi. Isandad ja emandad rääkisid ikka saksa keeles. Aga ajad on muutunud ja kombed samuti. Ega linnusestki pole suurt midagi järel. Aga see, mis jäänud, annab aimu, kui võimas ja suursugune see kunagi oli.
Vastseliina piiskopilinnus rajati 1342. aastal võimsa tornlinnusena. Siit lähedalt jooksis Liivimaa ja Pihkvamaa piir. Teisel pool piiri oli just valminud Irboska linnus. Et end venelaste sõjakäikude eest kaitsta, tuligi siia vägev kindlus püsti panna.
Linnuseemand jutustab, et rahuajal lookles siit mööda elav kaubatee. Kuidas tolle aja kauplemine käis, sellest saab aimu külastuskeskuse väljapanekust, kus näha, et üks kaupmees paneb parasjagu kirja, mis kaupa ta on saanud. Põneva detailina laual jääb silma prussakas.
“Ega me ei tea, kas see ongi päriselt prussakas. Oleksime tänulikud, kui keegi külastajatest oskaks ära määrata, kellega tegu,” osutab linnuseemand vägevate tundlatega putukale, mille olla külastuskeskust ehitanud mehed majast leidnud.
Hirmu ja armu
Edasi juhatab linnuseemand huvilised ruumi, mis kannab hirmu ja armu toa nime. Põhitegelane seal on ootevalmis riistadega timukas.
“Keskajal oli surm kohati olulisem kui elu, sest elu oli raske. Nälja, katku ja sõdade tõttu,” selgitab linnuseemand. “Aga vastus küsimusele, kas pärast surma ootab ees põrgu või taevas, tuli igaühel endal leida. Loomulikult püüdis inimene sinna ülespoole.”
Linnuses oli ka vangla, aga keegi ei tea, mis seal paksude seinte vahel toimus.
Hirmu ja armu toas saab näha ka kuulsat voorusevööd. Samuti Hispaania saapana tuntud piinamisvahendit, kruvidega ja puha.
Siis võib sammud seada aega, mil linnust ennast enam polnudki – see purustati Põhjasõja ajal 1702 – ja Vastseliinas valitsesid mõisnikud. Selles ruumis võib kohtuda Andres ja Ene Männi valmistatud vahakujudega kahest sõbrast – lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwaldist ja mõisahärra Gotthard Lionel von Liphardtist.
Toa interjöör vastab täpselt tollele ajale – Liphardtide mõisamööbel on küla pealt aastate jooksul kokku kogutud ja korda tehtud.
Jälle tänapäeva toob Vastseliina käsitööseltsi naiste näputöö väljapanek. Silma hakkab käsitsi tikitud pikk vaip, mis kujutab Vastseliina lugusid ja legende.
“Vahepeal vaip katkeb, sest maa jäi pärast Põhjasõda üsna tühjaks. Ja loomulikult pole vaip lõpuni valmis, sest lugusid tuleb ju kogu aeg juurde,” räägib lossiemand. Ta lisab, et keskajal tavatseti teha selliseid vaipu, kus jutustati lugusid.
Vastseliina piiskopilinnus
- Atraktiivseks turismi- ja puhkekeskuse väljaehitamiseks asutas Vastseliina vallavalitsus 2008. aastal sihtasutuse ja vald andis sihtasutusele tasuta rendile 10 ha maad, kus asub park ja linnus koos matkarajaga, Piiri kõrts, sepikoda ja parkla.
- Projekti esimene etapp, külastuskeskuse väljaehitamine kunagisse Piiri kõrtsi, läks maksma 1 miljon eurot, millest valla omaosalus oli 15%. EASi kaudu saadi raha ELi tõukefondidest.
- Plaanis on keskaegse küla väljaehitamine, aga ka taastada see koht palverännakute paigana. Kunagi oli ta Euroopas tähtsuselt teine palverännakute koht.
