Voldemar Kuslap: Nüüd juba oskan häälega talupoeglikult ümber käia

“Kui ma ei teeks oma häälega pidevalt tööd, oleks selles juba kuuekümneselt vanainimeselik hääleloperdus sees olnud. Kurat, seda ma ei taha,” ütleb hiljuti 75. sünnipäeva tähistanud Voldemar Kuslap.

Eestis ei ole ilmselt kultuurimaja, mille laval te pole laulnud.

Omal ajal tõesti käisime seks puhuks kohandatud operettidega Eestimaa kõik nurgad läbi. Iga maja on omapärase akustikaga, eriti hull oli laulda võimla tüüpi suurtes saalides. Kaja häiris kohutavalt.

Nõudlikud kammerkavad, millega olen samuti esinenud, nõuavad teistmoodi hääletegemist sõltuvalt lavast ja saalist. Ikka kontrollisin siis, kus on paremad kohad, kus hääl kõlab. Sellised kohad, kus hääl lendab saali ja tagasi ka, vaikselt ja kõvasti. Ja vahel ikka peab publiku pärast forsseerimise hinnaga virutama.

Alguses oligi hääl – meil kõigil, mitte vaid lauljatel.

Kindlasti. Kui kõlavalt ja loomulikult laps sündides häälitseb. Karjub, ja hääl ei lähe ära. Hääl on nii-öelda maskis õppimata, ja kui kõlav see on... Loodus on inimesele ja linnule pannud hääle noka otsa. (Voldemar Kuslap häälitseb ette. Jämedalt, hammaste vahelt, kandvalt, ebaselgelt. Räägib põsekoopa häälega, öeldes, et see on hamstri hääl.)

Olete te õnnelik?

Ma võin ... mis mina, meie naisega võime ennast rikasteks inimesteks pidada. Meil on kaks last ja kuus lapselast – kolm poja perel, kolm tütre perel. Nemad elavad maal, aga elu maal on tehtud üsnagi raskeks. Mulle pakub rõõmu, et saan neid kas või pisutki aidata.