Miks pakendist väljavõetud sink tilgub nagu märg pesu?

 (26)
Toidupolitsei, III osa
Miks pakendist väljavõetud sink tilgub nagu märg pesu?
Foto: Andres Putting

Lihalettide vahel on aeg filosofeerida! Sest kaup, mis sealsetel riiulitel, on kõike muud, kui see, millena näib.

Miks me oleme asendanud tegelikkuse matkimise ehk simulatsiooniga? Baudrillard on sellest kirjutanud juba paarkümmend aastat tagasi, küll pigem sotsiaalses ja poliitilises kontekstis. Nüüd tungivad simulatsioonid meie kehadesse.

Virtuaalses maailmas on asi arusaadav – ettekujutatud rõõmud ja hirmud tekitavad kehas samu biokeemilisi reaktsioone kui tegelikud läbielamised. Adrenaliin hakkab ka kuvari taga istudes soontes voolama nagu pärsielus põnevusi läbi elades.

Aga toiduga on peale maitseelamuse ja esteetika ju veel üks oluline asi seotud - me peame saama vajalikke toitaineid oma keha vajaduste rahuldamiseks. Või oleme me teel pranast (õhust ja kosmilisest energiast) toitumisele ega vajagi varsti päristoitu? Toidust võõrutamine käib aga valulikult, sest asenduskemikaalidega rünnatud keha muutub nõdraks.

Miks sinki süstitakse?

Niisiis ilusad roosad singid. Kas olete mõelnud, miks peab singis olema veel midagi peale liha ja soola (ja salpeetri ehk nitriti, mis liha roosaks värvib)? Ja miks pakendist väljavõetud sink tilgub?

Siit tulebki välja tootjate esimene väärtegu – nad süstivad singi veelahust täis, vett aga kui olulist kaalukomponenti etiketile kirja ei pane. Küll on seal kirjas paksendajad ja tardained. Nagu oleks liha järsku vedelaks muutunud ja voolaks ilma nendeta laiali. Ei, tarretatakse ikka vett.

Seotud lood:

Et vesi samuti lihana maitseks, lisatakse sellesse vastavat glutamaati
(nt suitsu- või lihamaitselist). Maitsetugevdaja ehk glutamaat on aine, millega saab ka kivile kala- või marjamaitse anda.

Glutamaat on looduses esinev aine, teda leidub imeväikeses koguses ka teraviljas ja tema ülesanne on anda sööjale hea isu. Mäludes ta vabaneb ja mälutav materjal tundub maitsev. Kui kõht saab täis, on kõhust saabuv täiskõhutunne tugevam glutamaadi isutundest ja te lõpetate söömise.

Aga mis saab siis, kui glutamaati on rohkem kui mikroskoopiline looduslik kogus? Siis alarmeeritakse keha erutusseisundini, et nälg on tulemas, õgi! Ja inimene sööb üle, ei suuda pidama saada. Lisaks veel keemiline sõltuvus, mille kontsentreeritud kemikaal tekitab (chipsid!).

Niisiis, meilt on osa sinki ära võetud ja asendatud see kemikaalilahusega. Nii kurb, tahaks liha tagasi! Sama olukord, tegelikult hullemgi veel on vorstidega. Nii söömegi endale teadvustamata ära suure hulga mittevajalikku ainet, seda aga, mida keha tegelikult vajab, suhteliselt vähem.

Kas priiskamine on kokkuhoid?

Tootjad väidavad, et tarbija nõuab odavat hinda. Samas vajame me tegelikult väärttoitu koguseliselt vähem, sest see on 100% toit, surrogaate sööme aga palju – keha küsib lisa, sest ta pole piisavalt saanud, mida vajab, lisaks on veel kemikaalidest segaduses ka. Kust see kokkuhoid siis tuleb? Ja mille arvelt?

Siis on lettidel veel igasugused maitselised tooted. Näiteks metsamarjamaitselises verivorstis ei ole ühtegi marjapoega, on ainult marjamaitseline kemikaal. Kui mina oleksin mari, annaksin ma sellisele nime väärkasutusele ametliku käigu!

Samas on ka toredaid arenguid. Lettidele on jõudnud E-ainevabad vorstitooted. Küll vähe, kuid suundumus räägib enese eest. Olid ajad, mil ma poest perele sinki ei ostnudki, sest ei tahtnud kemikaaltootmist toetada, puhast sinki polnud. Siis muidugi läks mees ise poodi ja ostis esimese ettejuhtuva käntsaka. Ei ole ju pidevalt võimalik end talusingiga varustada, kui endal pole kohta, kus suitsutada.

Nüüd on müügil viinerid, mida söandan lapselegi anda – lapsed millegipärast on alati seda toodet armastanud. Ainult vahepeal olid viinerid nii keemiat täis, et üle ühe päevas loeti lapse tervisele ohtlikuks. Seda enam, et kemikaalide piirnormid on arvestatud 70kilosele inimesele, vaesed väiksed 20kilosed saavad neist kahtlemata üleannuse.

Sült võib olla petukaup

Liha kvaliteet sõltub muidugi ka sellest, mida loom sööb. Siin saab jälle tarvitada talupojatarkust. Mina ostan liha talunikult, kes toidab loomi oma põllul kasvatatud vilja ja kartuli ning oma laudast saadud piimaülejääkidega. Julgen kasutada ka tema sigade rasva (toiduks ja salvideks). On ju teada, et rasv nagu tselluliit ikka kogub endasse kahjulikke keskkonnakemikaale.

Tõenäoliselt söödavad enamus meie väiketootjad oma sigu puhta ja kvaliteetse söödaga. Nii et eelistage Eestimaist!

Lihasöömisest veel niipalju, et loom peaks saama ära söödud sabast sarvedeni. Näiteks nahk ja kondid sisaldavad hästiomastatavat räni, mis teeb inimesegi luud tugevaks ja aitab vältida nende hõrenemist. Seega on sült väga kasulik – ainult tingimusel, et see on keedetud korralikust süldimaterjalist ja kaua. Kui süldi sees on muid želeerivaid aineid peale kondi ja naha liimainete, on tegu petukaubaga ja tervis saab vähem plusspunkte.

Järgmises loos räägime selgeks E-ainete häma, jama ja hirmud.