Positiivne proov on tegelikult negatiivne

Laborianalüüsides kasutatakse terminit „positiivne“ tihti võtmes, mis tavamõistusele on negatiivne. Olgu selleks siis dopingukontroll või näiteks toiduohutuse järelvalve. Toidujärelvalves tehakse Eestis igal aastal tuhandeid laborianalüüse, millest üle 99% on negatiivsed ehk annavad positiivse sõnumi, et toidupartii on igati korras.

Siiski ei ole laborianalüüsid kaugeltki toidukontrolli peamine meetod, vaid ainult üks väga oluline osa. Lühikese ülevaate sellest, mis toimub enne laborianalüüse ja millele tuginedes sünnivad otsused, kas laborianalüüse tellida või mitte, annab veterinaar- ja toiduameti peadirektor Ago Pärtel Maablogis.

Toidutootmisettevõtte tunnustamine

Iga loomset päritolu toidu käitleja peab olema tunnustatud Veterinaar- ja Toiduameti poolt. Tunnustuse üks eeltingimus on enesekontrolli süsteemi põhimõtete järgimine ettevõttes. See tähendab, et iga ettevõte, kus tahetakse toidukaupu toota, peab tõestama toidujärelevalve ametnikele, et see toit on ohutu ja selleks on nad oma tootmises võtnud range kontrolli alla toiduohutuse tagamise seisukohalt olulised etapid.

Eestis on selline süsteem toiminud juba üle 10 aasta, Euroopa Liidus veelgi kauem. Kuna on üsnagi selge, et pole võimalik (ega ilmselt ka mõistlik) valvata tootmise üle kõigis ettevõtetes, siis on ettevõtte enda usaldusväärse kontrollisüsteemi rakendamine oluline alustala kogu toiduohutuse järelevalve ahelas. Ettevõtted vastutavad muu hulgas ka selle eest, et nende toodete märgistus koostise kohta vastaks tegelikkusele – neil peab olema selge ülevaade oma tootmises kasutatavast toorainest. Siin võib paralleeli tõmmata hobuselihaskandaaliga, kus mitmed Euroopa Liidu liikmesriikides tegutsevad toidutootjad on oma enesekontrollisüsteemide kaudu jõudnud jälile hobuseliha kasutamisele nende toodetes ja võtnud ette sammud selle olukorra korrigeerimiseks ja teavitanud ka avalikkust.

Veterinaar- ja toiduamet planeerib ettevõtete kontrollisagedused vastavalt riskianalüüsile ning see sõltub käideldavatest toidugruppidest, tootmismahtudest, eelnenud kontrollide tulemusest, tarbijatelt laekunud kaebustest.

Impordi kontroll

Laiendatuilt võib impordi kontrolli mõista sellisena, et meie turule lubatakse tooteid vaid nendest kolmandatest riikidest ja sealsetest ettevõtetest, mis vastavad oma toiduohutustasemelt vähemalt samale tasemele, mida me eeldame oma riigis tegutsevatelt toidutootjatelt. Samuti peab olema välistatud loomahaiguste levik toidutoorme ja toiduga. Impordi puhul on just importija vastutav selle eest, et imporditav toit vastaks kõikidele toiduohutuse nõuetele. Kontrolli teostab Veterinaar- ja Toiduamet viies piiripunktis ning kõik saabuvad partiid läbivad dokumentide, identsuse ja füüsilise kontrolli. Vastavalt kehtestatud plaanile ning täiendavalt ka kahtluse korral võetakse proovid laboratoorseks analüüsiks.
Mitteloomse päritoluga toit kontrollitakse peamiselt hulgiladudes.

Kiirteavitussüsteem

Kuna maailmas on toiduainetega kauplemine pidevalt globaliseerumas ning lisaks oleme osa Euroopa Liidu siseturust, kus kaubad liiguvad piiranguteta, siis on üheks järelevalve keskseks elemendiks nn kiirteavitussüsteem RASFF. Lihtsustatult tähendab see seda, et niipea, kui mõne liikmesriigi toidujärelvalveasutus avastab inimese tervisele ohtliku kauba, mis võib olla liikunud või liikumas teistesse liikmesriikidesse, teavitab ta läbi keskse süsteemi kõigi teiste EL liikmesriikide vastutavaid ametkondi. Läbi selle kiirteavitussüsteemi jõuab Eestisse informatsioon ka valesti märgistatud lihatoodete levikualast ja selle võimalikust sattumisest Eesti turule. Kõigil huvilistel on võimalik seda informatsiooni leida ka DG SANCO kodulehelt.

Tagasi laborisse

Võttes arvesse riskihinnanguid ettevõtete tasandilt, informatsiooni teistest liikmesriikidest ning hinnates riske toidu päritoluriikide olukorrast lähtuvalt, võtab toidujärelevalve igal aastasel süsteemselt toiduproove analüüsiks, et seiramata toiduohutusalast olukorda ning avastada võimalikke ohuallikaid.

Selliseid proove võetakse kas tekkinud ohu kahtluse kinnitamiseks või ka üldise toiduohutuse alase olukorra kaardistamiseks. Kuna ühe proovi analüüsi hind võib küündida sadadesse eurodesse, siis võetakse neid proove üksnes väga täpse riskianalüüsi tulemusel. Iga euro kulutamise vajadus peab olema selgelt põhjendatud.

Niipea, kui veterinaar- ja toiduametil on tekkinud põhjendatud kahtlus, et valesti märgistatud tooted – nt hobuseliha sisaldavad, kuid selliselt mitte märgistatud tooted – võivad olla jõudnud Eesti turule, siis alustatakse ka laborianalüüsidega. Loomulikult osaleb VTA ka üleeuroopalises seires.