Abikaasad ei saa aru, mis on ühisvara
Ettevõtjate ja metsaomanikega peetud seminarides on eriti meessoost kuulajate reaktsioon sõnadele “abielu” ja “ühisvara” keskeltläbi negatiivne, seda eriti siis, kui jutuks on kinnisvara. Ühisvara juures häirib inimesi nimelt abikaasade ühine ja võrdne õigus sellele.
Eelmise perekonnaseaduse ajal, mis kehtis 2010. aasta 1. juulini, oli abikaasade vara kas ühis- või lahusvara. Enamasti oli tegu ühisvaraga. Abieluvaralepinguga sai küll varasid jagada ühis- ja lahusvara vahel, aga lepinguid on sõlmitud vähe. Lisaks muutus omandireformi käigus tagastatud vara ühel ajal kinnistamisega automaatselt ühisvaraks.
Uues perekonnaseaduses on ette nähtud kolm võimalikku varasuhet, aga vaikimisi rakendub ikka varaühisus, ja neid kaht muud (vara juurdekasvu tasaarvestust ja varalahusust) on meil esialgu valitud äärmiselt vähe.
Segadus tagastatud kinnisvaraga
Omandireformi käigus tagastati maad/ehitised vallasasjadena, need kinnistati (kanti kinnistusraamatusse) hiljem. Eelmise perekonnaseaduse § 14 kohaselt oli kogu abikaasade abielu kestel omandatud vara nende ühisvara. Kuni 1.07.2003 kehtinud asjaõigusseaduse paragrahvi 118 lõige 1 ütles, et kinnisomand tekib kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega). Omandi tekkimine tähendab aga omandamist.
Perekonnaseaduses oli ka § 141, mille järgi oli abielu kestel abikaasale tagastatud või asendatud õigusvastaselt võõrandatud vara või selle vara eest makstav hüvitus abikaasa lahusvara, kui mõnest seadusest ei tulene teisiti. 1. juulist 2003 tühistati § 118 asjaõigusseadusest. Notarid otsustasid pärast seda, et nemad ei hakka tagastatud vara enam ühisvaraks pidama, ükskõik millal see kinnistati.
Kummaline otsus, sest Riigikohus kirjutas juba 2004. aastal (3-2-1-14-04), et asjaõigusseaduse § 118 lg 1 järgi tekkis kinnisomand kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega), seega omandati kinnisasi abielu kestel ning see tuli lugeda poolte ühisvaraks.
Samaga peaks vaidlus lõppema ka nüüd, kui keegi mõne vana asja üles võtaks. Lisaks on Riigikohus korduvalt rõhutanud, et erandiks oli siin ainult eluruumide erastamise seaduse alusel erastatud eluruumide kinnistamine.
Kui kinnistatud asja ostmiseks abielu ajal ükskõik mis põhjusel kunagi midagi maksti, on Riigikohtu arvates alati tegu ühisvaraga.
Samas on aga näiteks kaks Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud otsust olukordade kohta, mil tagastati rohkem, kui oli inimese nõudeõigus, ning seepärast tuli ka midagi maksta (eelisostueesõigus).
2009. aastal on ringkonnakohus otsustanud (2-06-9600), et tagastatud maa saab kuuluda ainult sellele, kellele see tagastati, ja ühisvarasse kuulub nõudeõigusest suurema osa eest makstud raha. 2010. aastal aga on otsustatud (2-03-575), et tagastatud 4,36 hektarit on lahusvara ja eelisostueesõigusega kohe juurde saadud 37,95 hektarit ühisvara. Mõlemad tagastamised toimusid 2002. aastal.
Ühisvaraga toimetatakse mõlema nõusolekul
Nii vana kui uue perekonnaseaduse järgi on (oli) pere ühisvara abikaasade ühisomandis. Asjaõigusseaduse § 70 järgi on ühine omand kas kaasomand või ühisomand ja ühisomandile kohaldatakse vaikimisi kaasomandi sätteid, kui mõnes seaduses ei ole just kirjas teisiti. Seega on ühisvara kui kaasaomandiga lood niivõrd, kuivõrd perekonnaseadus siin parasjagu oma tingimusi ei sea.
Perekonnaseadus teatab ühisvarast rääkides alustuseks (§ 26 lg 1), et abikaasa ei saa käsutada oma osa ühisvaras.
Asjaõigusseaduses on küll kirjas, et kumbki kaasomanik võib oma mõttelist osa ühises asjas võõrandada, pärandada, pantida või muul viisil käsutada (§ 73 lg 1), aga § 74 lisab kohe, et kaasomandis olevat asja võib võõrandada või koormata, samuti asja või selle majanduslikku otstarvet oluliselt muuta ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel. Nii et tulemus on kokkuvõttes sama: ühisvaraga toimetamiseks on vaja mõlema abikaasa nõusolekut.
Kaasomandist tulenevad asjaolud on praktikas olnud olulised peamiselt pärimisvaidluste juures. Muidu on kohtud kaas- ja ühisomandi mõisteid kasutanud üsna vabalt, aga samade tagajärgedega.
Ilma abikaasa nõusolekuta ühisvaraga tehtud tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa selle tagantjärele heaks kiidab. Vallasasjade (näiteks masinad) ja õigustega tehingute tegemisel eeldatakse abikaasa nõusolekut, kinnisasjadega aga mitte.
Sellepärast küsivadki notarid ühisvarasse kuuluvate kinnisasjade müümisel abikaasa nõusolekut. Kui aga ARK küsib auto müümisel abikaasa nõusolekut, on see lihtsalt vastutulek tülide ärahoidmiseks, nad võiksid seda seaduse järgi ka mitte teha.
Kui ühisvaras on asjad, mis registreeritakse mingis registris (nagu kinnisasjad ja transpordivahendid), on omaniku abikaasal õigus nõuda enda kandmist registrisse kaas(ühis)omanikuna. Kui pere ühisvara hulka kuuluvad äriühingu osad või aktsiad, on õigus nõuda enda kandmist kaasomanikuna osanike nimekirja või aktsiaraamatusse.
Kaasomanikuna registrisse kandmine või mittekandmine ei tähenda aga automaatselt mingit ühisvara puudutavat kokkulepet abikaasade vahel. Kummalegi ei anna see mingeid täiendavaid õigusi ühisvaraga üksi toimetamiseks: nende osas tuleb ikka kokku leppida.
Ühisvara hulka kuulub ka abielu ajal soetatud väärtpaberikonto. Väärtpaberite keskregistri seaduse kohaselt avatakse aga ühine väärtpaberikonto ainult ühe ühise omaniku nimel, kelle mõlemad omanikud koos nimetavad.
Kui abieluvaralepingut sõlmitud ei ole, tähendab võrdne õigus ja mõlema nõusolek seda, et abikaasa nõusolekut on vaja iga väiksemagi ühisvarasse kuuluva asja müümiseks, kui üks nendest tahab sellest probleemi teha.
Ühisvarasse kuulub ka FIEst abikaasa poolt ettevõtluse kuludesse kantud vara, mis on abielu ajal ostetud. Äriühingu omanikel saavad ühisvarasse kuuluda ainult osad või aktsiad, äriühingu vara aga ei ole enam pere ühisvara.
Mis saab, kui tõesti tülli minnakse
Kui üks abikaasadest on teinud tehingu teise nõusolekuta, võib tehingu teine pool, s.t mitte tehingu teinud abikaasa, teha pere teisele poolele ettepaneku tehing heaks kiita. Kui too ei vasta nõusolevalt kahe nädala jooksul, siis loetakse, et ta ei ole tehingut heaks kiitnud.
Uues perekonnaseaduses on ka öeldud, et abikaasad teavitavad teineteist vara valitsemise toimingutest ja vara seisust, aga ka vana seaduse ajal otsustasid kohtud, et abikaasal on õigus nõuda näha FIEst poole arvepidamist. Tegu oli ühisvaraga, abieluvaralepingut ei olnud, ja naine tahtis teada, mida mees on nende ühisvaraga teinud.
Tüllipööranud abikaasade lolluseni ulatuvale väiklusele on tõmmatud piir perekonnaseaduse paragrahvis 29. Selles on öeldud, et abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha ühisvaraga tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Abielu jooksul teenitud raha on nimelt pere ühisvara.
Peamiselt põllupidajatele on oluline, et kui ühelt abikaasalt ei ole võimalik haiguse või äraoleku tõttu nõusolekut saada või ta põhjuseta keeldub nõusoleku andmisest, võib kohus teise abikaasa avalduse alusel anda nõusoleku hagita menetluseks, kui tehingu tegemata jätmisega või viivitamisega seondub kahju tekkimise oht.
Siin tekib küsimus, et kui kahju võib tekkida loomadele või põllul valmivale saagile, kas siis on lootust, et meie kohtust selle nõusoleku mõistliku ajaga kätte saab? Aga ehk saab. See säte ei aita aga kinnisvara ostval-müüval abikaasal kähku mõnda kinnistut ära müüa. Kahju tekkimine ja tulu saamata jäämine on eri asjad.
Lahusvara kohta on perekonnaseaduse § 27 lõikes 3 öeldud, et lahusvara hulka ei arvata neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Nende väärtus arvestatakse ühisvara hulka.
Äraseletatult tähendab see, et kui mõlemad abikaasad löövad kaasa talu majandamisel, kuulub lahutuse korral ühisvarana jagamisele kummagi arvestuslik tööjõukulu, samuti väetiste ja hooldustööde väärtus ning lõpuks saagi koristamise kulud. Kui talu peaks olema lahusvara, jääb saagi müügi tulu seejuures lahusvara omanikule.
Eriti arvestusliku tööjõukulu väljarehkendamine tähendab tülis olevate inimeste jaoks kindlasti jama rohkem kui euro eest.
