Detektorist: Ärge mustake meie hobi!
Käputäie inimeste arvates on detektoristid saatanast ja see hobi tuleks keelustada, meenub kommunism: keelan, käsin, poon ja lasen. Tänases Eestis selleks seaduslikku alust ei ole, selle kompenseerimiseks aga avaldatakse nädalast nädalasse detektorismi ja detektoriste mustavaid ning kompromiteerivaid artikleid, mis põhinevad puhtalt mõningate inimeste arvamusel ja kaugeneb reaalsusest.
Tuhandeid detektoriste ei saa panna ühele pulgale mõningate inimeste valede tegudega. See oleks sama hea kui öelda, et kõik jahimehed on salakütid või kõik metsamehed metsavargad.
Detektorist ei ole must arheoloog ega aardekütt, vaid igapäevane kodanik kes tahab vabal ajal kerget füüsilist tegevust ja omab inimliku otsinguhasarti ning tunneb huvi ka ajaloo vastu! Arheoloogiks peab õppima ja mustaks arheoloogiks saab saada vaid arheoloog, seda ütleb ju ka nimi...äkki peaks siis hoopis hakkama arheoloogide ja muinsuskaitsjate töid ja tegemisi tähelepanelikumalt jälgima, ametnike seas levivast korruptsioonist kuuleme meediast ju iga päev ja hea näide oleks kas või mõne aasta tagune Arne Kivistiku juhtum.
Aga detektoristid arheoloogide ja muinsuskaitsjate poole näpuga näidata ei taha, sest valelikkust ja ebaeetilisust leidub kõikjal. Samamoodi nagu detektoriste, ei saa ka arheolooge ühele pulgale panna. Arheoloogide seas on paar poriloopijat, kes avalikult valetavad ja laimavad ning kutsuvad rahvast üles tegudele, millel puudub jällegi seaduslik alus. Detektoristidel on head kogemused ning suhted muuseumidega (vastupidiselt 4.12.08 Maalehe sellekohases artiklis väidetule) ja noorema põlvkonna arheoloogidega, kellega saab ka edukalt koostööd teha. Kuna tänaseks on tekitatud situatsioon kus näiteks leides rahakoti ja viies selle politseisse, saab süüdistuse kotijooksus, samal põhimõttel antaksegi juhuleiud otse muuseumile, kuna ei julgeta viia konkreetsetele ametnikele.
Enamike metalliotsijate maksimum sügavus on 25 cm, pea sama mis kündmiselgi. Väide, et kui ese on seisnud põllul tuhandeid aastaid maas, seisab ka edasi, ei pea ka paika. Veneajast alates on väetistesse lisatud erinevaid lisandeid mis söövitavad esemeid rohkem kui varasematel sajanditel. Seega mainitud kultuurikiht on määratud hukule ja kui detektorist leiab sealt veel mõne vana kopika, siis on see ju pigem kultuuri päästmine.
Enamus leiud põldudelt on sodi nagu traat ja pudelikorgid, kuid võib leida ka vanu münte, nagu dengasid ja kopikaid.
Üksikud haruldasemad keskajast või vanemad juhuleiud ei näita kohe põllul matmispaika, arvestades veel , et seda põldu on aasta sadu kasutatud.
Inimesed lihtsalt kaotavad ja asjad lihtsalt purunevad.
Saates "Roheline Patrull" on arheoloog Mati Mandli esitatud rahvale üleskutse politseisse helistada, kui näete detektoristi põllul, see üleskutse on aga väär ja valelik. Iga maaomanik on oma maa peremees ja kui detektoristil on maaomaniku luba olemas ning maalapp ei ole muinsuskaitse all, on politsei vale väljakutse karistatav, sest seadusega detektorism kui selline ei ole keelatud.
Tänapäevaks on kogenumad detektoristid tekitanud klubisid ja internetifoorumeid, kus tulevasi detektoriste koolitatakseseadustest, moraalsetest tõekspidamistest ja eetikast lugu pidama ja neid austama ning leidja saab avalikult oma leide eksponeerida. Muinsuskaitsele huvipakkuva leiu puhul saab alati leidjaga kontakteeruda, selleks ka oma leidude avalik eksponeerimine.
Eesti detektoristid pürgivad Inglismaa eeskujul koostööle muinsuskaitsega, mis on alamehitatud ja -rahastatud, juhuleidude auga üleandmisel ning Eesti ajaloo täiustamisel. Samas suudaksid muinsuskaitse ametnikud õpetada uusi detektorismi hobiharrastajaid, kuid tänaseni pole seda veel juhtunud, sest on mõni ametnik, kes seda teha ei taha ja ka ei lase, ning selle alla kannab kogu ühiskond.
Detektorist Roland Koit
