“Endel magab, mis te tast tahate?” ehk kuidas vanasti kaugekõned käisid

 (1)
See on tegelikult palju uuem telefoniputka, kui too, millest juttu on.
See on tegelikult palju uuem telefoniputka, kui too, millest juttu on.Andres Putting

Eelmisel sajandil ei olnud veel mobiiltelefone, rääkimata nutiseadmetest. Kiiremaks sidepidamiseks telliti postkontorites kõned telefonikabiinidesse ja jäädi kohapeal ootele.

1964. aasta suvel sõitsin oma prouaga ja tema vastabiellunud õega nädalaks Pärnusse puhkama. Mu kälil Ehal oli Jõgevamaal oma talu ja tema abikaasa Endel jäi koju loomi talitama. Juba järgmisel päeval tundis Eha muret, kuidas kodus asjalood on. Läksime postkontorisse, Eha tellis koju kõne ja jäi ootele. Varsti hõigati: „Ühendus Jõgevamaaga!“ ja kabiini number. Rõõmsalt astus Eha suunatud telefonikabiini. Hetke pärast tormas ta näost kaamena sealt välja ja astus närviliselt ukse poole.

Kui pärisime, mis juhtus, vastas ta lühidalt, et keegi naine võttis vastu, ning küsimusele, kus Endel on, sai ta vastuse, et Endel magab ja mida helistaja Endlist tahab. Kui Eha uurinud, et kes temaga räägib, öeldud talle, et Endli kallim. Õnneks enne, kui jõudsime väljuda, hõigati ta tagasi ja paluti vabandust valeühenduse pärast Viljandiga.