Istusime Eri Klasiga pargis nagu kuulus kolmik Bulgakovi romaanis


Eri Klas
Eri KlasFoto: Sven Arbet

Juuli lõpus andis maestro Eri Klas Maalehele pika ja emotsionaalse intervjuu, mis kulges algusest lõpuni pisut tavatult.

Tallinna südalinnas asuv Politseipark oli Eri Klasi lemmik, seal ühel kindlal pingil istudes nägi ta oma kunagist elukohta, kooli ja töökohta.

Intervjuu algas sellega, et pidime paluma üht lapsega naist meile seal ruumi teha. Naine oli isegi meelitatud ja näis, et talle valmistas rõõmu Eri Klasile selline pisiteene teha ja mujale kolida.

Paljud inimesed võtsid pingist möödudes hoogu maha ja tervitasid Klasi. See meeldis talle väga. „Näete, ma olen siiski midagi ära teinud,“ rõõmustas ta. „Inimesed ikka teavad!“

Ta palus mul enda kõrvale istuda ja haaras siis kõvasti mu käest kinni. „Sinu kätt ma hoida ei taha,“ müksas küünarnukiga teisel pool istuvat Jüri Aarmat. Nemad, ammused tuttavad, nöökisid üksteist terve jutu vältel.

Kogu intervjuu aja, peaaegu kaks tundi, istusimegi nii: pead lähestikku koos, Eri Klas kõvasti mu kätt hoidmas. Tundsin, kuidas veri ta soontes tuksub. Rääkisime tol korral palju surmast ja matustest. Eri Klas oli selle üle mõelnud, kuid ei tahtnud seda endaga seostada. Teised surevad. Tema on see, kes aitab matuseid korraldada.

„Minu matustel ei tule mingit puhkpillimuusikat,“ teatas ta ühtäkki. „Muusika on mulle lapsest saadik vastumeelne olnud!“

Seotud lood:

„Noo… Kas see just nii läheb,“ kahtlesime meie.

Eri mühatas ja ütles peale väikest mõtlemist, et Schnittke ja Mahler talle siiski meeldivad ning ümises sealsamas paar näidet.

Meie vestlus oli avameelne ja vahetu. Kihutasime aastakümnete vahel, hüppasime ühest perioodist teise, rääkisime maisest ja igavikulisest. Püüdsin asjata peletada peast pilti Bulgakovi kuulsast kolmikust, kes samuti pargipingil istudes mängleva kergusega ajastust teise liikus.

Vahepeal elas maestro mõnda meenutusse nii sisse, et ärritus tõsiselt ja pidi veidi rahunema, enne kui nalja visates jälle edasi saime. „Minuga on raske,“ tunnistas ta. „Ma ei tohi ärrituda! Kui ma räägin ja minuga hakatakse vaidlema, siis see on mulle väga ohtlik!“

Seda meenutas ta meile vestluse jooksul mitmel korral, kui püüdsime mõnd teemat liiga järsult muuta. „Sa oled lobamokk,“ pahandas ta Jüri Aarmaga. „Aga sa oled kultuurilisest perekonnast ja pead viisi ka … vahel!“

„Tänan! Teie ka,“ sõnas Jüri.

„Oh, te olete nii armsad,“ ütlesin mina ja lehvitasin korraks oma kuumavat kätt.

Siis läksime edasi Birgitta festivaliga.

Oli ka asju, mida ma ei tihanud küsida. Hiljem sain aru, et asjata. Eri Klas tahtis rääkida, tahtis rääkida kõigest. Tabusid ei olnud. Ise pidid lihtsalt aru saama, mis on räägitud lehte panemiseks ja mis on räägitud teisele inimesele, kelle kätt pargis hoiad. Paljud jutud läksid väga kaugele välja ja kõik need tuli lõpuni ära jutustada, katkestamine ei tulnud kõne allagi.

„Ma küsin nüüd vahepeal…“ alustas Jüri.

„Oh, jäta nüüd, ma räägin ju teile kultuuriajalugu,“ pahandas Eri Klas.

„No ajakirjanikuna…“

„Mis ajakirjanikuna!“

„Tõsi, mis ajakirjanik nüüd mina…“

„Ei-ei, sa oled väga hinnaline,“ leebus maestro. „No mis sa tahtsidki küsida?“

„Me jõudsimegi nüüd … peaaegu mitte kuhugi,“ ütles Jüri väikse hämmeldusega. „Sinu elulugu on nagu lõputu ookean, kus…“

„…kus võib ära uppuda!“ pistis Eri Klas rõõmsalt vahele. „Ma olen elumere tormidest läbi ujunud. Ujuda ma oskan kehvasti. Aga selle väikese taktikepiga ma olen läbi ujunud, mul on sellega õnnestunud elumere tormidest läbi sõuda!“

Sellest ajast jäi Eri Klas suhtlema. Helistas teinekord varahommikul või hilja õhtul, kui tal mõni mõte pähe lõi, mida jagada tahtis. Vahel nägin teda teleuudistes vilksamas, kaamera leidis ta ikka üles. Politseipargis istusime ka veel korra, kui ta tahtis isiklikult Maalehe jaoks kirjutatud arvamust üle anda. Sel päeval pidin vabandama kahe mehemüraka ees, kes Eri pingil istudes just suurt sularahapatakat üle lugesid.

„Me ei teadnud, et see on nimeline pink,“ porisesid nad teise kohta kolides, kuigi selleks hetkeks juba oli. Vahepeal oli pink saanud väikese tahvli ja vaimulik Jaan Tammsalugi oli seal oma head sõnad öelnud.

Üks viimaseid küsimusi meie „Meistri ja Margarita“ olustikku meenutavas intervjuus käis Eesti kohta.

„Sul oli palju võimalusi asuda elama ka mujale. Miks sa jäid Eestisse?“

Eri Klas rääkis nüüd pikalt riikidest, kus ta on olnud peadirigent, keeltest, mida ta räägib ja inimestest, kellega on kokku puutunud.

Loe veel

„Aga ikkagi. Miks Eesti?“

„Sest see on minu kodu, ma olen sündinud siin. Minu juured on siin, mind maetakse sellesse mulda, mitte kuhugi mujale. Kas on veel küsimusi?“

Eks muidugi oleks olnud siis ja oleks veelgi.

Meie intervjuu lõppes tookord tegelikult nii, et Eri Klas väsis, muutus tusaseks ja tormas ühtäkki minema. Olin üsna nõutu, kui talle järgi vaatasin — mis siis nüüd?

Kuid seegi oli lõpuks tema moodi: pärast helistas, seletas, et ongi temperamentne mees. Rõõmustas kohtumise ja artikli üle ning ütles, et tal on veel palju rääkida.

Aga aeg sai otsa.