Jüri läks nüüd päriselt ära

 (99)
JÜRI AARMA 30. V 1951 – 21. V 2019
JÜRI AARMA 30. V 1951 – 21. V 2019PRIIT SIMSON

“Ma lähen nüüd teie juurest ära!” tavatses Jüri üle toimetuse hüüda, kui end lahkuma asutas. Sinna otsa lisas ta kohe: “Aga ma tulen jälle tagasi.” Nüüd siis enam mitte.

Teisipäeva hommikul veeres Jüri oma valge rattaga Tallinnas Veerenni ülekäigurajale rongiga ühel ajal ning sai hetkega surma.

Maaleht pidas Jürit omaks ja Jüri Maalehte. Toimetus on ääretult kurb, olles kaotanud oma tundliku hingega ulja sõbra. Sestap ei palunud me Jürist meenutusi väljastpoolt maja, vaid räägime temast ise, nii nagu teda tundsime ja nägime.

***

Elegants ja täpsus


Andres Eilart

Jüril oli komme raamatut lugedes sinna pliiatsiga jooned ja märkmed sisse tõmmata, et endale olulised kohad silma jääksid. Ta oli kiire lugeja ja märkija. Kord sai talle vahendatud raamat, mis polnud veel müügilegi jõudnud. Igaks juhuks ütlesin, et Jüri, ära sinna siis sisse joonista, anname puhtalt tagasi. Jüri tõi päev hiljem pliiatsiga üleni kaetud raamatu. Tükk aega mõtlesin, mida selle raamatuga teha. Jüri oli muretum.

Jüri oli vanakraamihull. Mina olen ka, aga mitte sellise… Ime­likud riided, imelikud kellad, imelikud kotid, imelikud muusikariistad. Neid ta mitte ainult ei kogunud, vaid ka kasutas. Kott pidi alati kindla gabariidiga olema, et paar pakilist asja sisse mahuks — A4 ja midagi veel.

Seotud lood:

Ühele koosolekule sadas Jüri sisse, ise ainult susistades. Tema kuulsast diktsioonist polnud järel midagi. Selgus, et Jüril ei olnud suus mitte ühtegi hammast. Ta oli otsustanud oma hamba­rivi uuendada ja sealt alates tunneme tema kuulsat, säravvalget naeratust.

Jüri polnud kunagi haige. Ei mingit tüütut nohu vms. Ta ise rääkis kord, et puhastab oma lõõre isa Gunnari õpetuse järgi nõnda, et ajab kummilohvi ühe otsa ninast sisse ja teise otsa suust välja. Ma pole kindel, kas ta tegi seda tõesti või oli see lihtsalt üks süütu nali. Küll aga oli tema tervisesoovitus — pärast pesemist end mitte kuivatada.

Toimetuses seisab süntesaator, mille imeliseks ainuvalitsejaks oli Jüri. Ühel õhtupoolikul mõtlesin, et proovin ka paari klahvi klõpsida. Mina seda käima ei saanudki, kuigi olen kindel, et käisin kõik nupud läbi. Mina ei oska suuga pasuna häält teha, tema oskas väga kihvtilt.

Kui Jüri lapsi kantseldas, siis tavatses ta nende mähkmed möödaminnes ühe kindla bussipeatuse prügikasti sokutada. Ise veel muigas, et kindlasti mõeldakse, kes see veidrik bussipeatuse prügikastil kogu aeg potil käib.

Jüris oli alati elegantsi ja täpsust. Ei hilinenud ta kunagi kuskile. Ja pöörduda tavatses: “Sir!” Pöördumine, mis teise ikka kohmetuks teeb.

Aitäh Sulle, Jüri! Kõige eest.