Kartulimardika kahjustusi vähendab hoolikas tõrje


Kartulimardika kahjustusi vähendab hoolikas tõrje

Kartulimardikas on juba mitmel aastal näidanud ennast Eesti oludes kohanenud kahjurina.

Loe veel

Mardika kahjustused on suuremad väiketootjate, mahetootjate ja aiapidajate kartulipõldudel.

Nendel põldudel on siiani kõige efektiivsemaks osutunud mardikate korjamine. Suuremad tootjad kasutavad keemilist tõrjet, mis hoiab kartulimardika leviku kontrolli all.

Selle aasta jahedavõitu kevad ja taimede kasvuperioodi algus venitasid kartulimardikate mullast välja tulekut tunduvalt hilisemaks ja paljud kartulikasvatajad oletasid, et neid polegi enam. Kahjuks nii see ei ole.

Üksikud mardikad ilmusid nähtavale juba maikuu esimesel nädalal. Nende nii varajane ilmumine oli seotud aprillikuu viimase dekaadi väga soojade ilmadega, mis jätkusid veel maikuu esimestel päevadelgi. Esimesed mardikad tulid välja kergema lõimisega muldadel, kuna need soojenesid kiiremini. Nii nähtigi mardikaid juba maikuu alguses Võrtsjärve lähedal. Eriti palju oli neid Võrtsjärve läänepoolse kalda läheduses paiknevatel põldudel.

Samal ajavahemikul leiti mardikaid veel Kagu-Eestis katteloori alustelt kartulipõldudelt, kus keskkond oli soojem. Ilmade jahenemise tõttu nende väljatulek mullast peatus.

Mullast hakkavad mardikad alles siis välja tulema, kui mullatemperatuur on 14-15 °C. Teine soojem periood algas pärast 10. maid. Siis hakkasid talvitunud mardikad mullast välja tulema ka mujal. Üksikuid mardikaid leiti Kesk-Eestis ja alates 14. maist ka juba Lääne-Eestis.

Kuna kahele soojalainele järgnes jällegi külmem periood, siis mardikad ei kiirustanud enam väljatulekuga ja jäid ootele. Nende suurem mullast välja tulek jäi tänavu maikuu lõppu ja juuni esimesse dekaadi. Niisugune aeglane mullast välja tulek andis nende tegelikust olukorrast ja hulgast petliku ülevaate. Kartulikasvajate lootused kahjuritest pääsemiseks olid asjatud.

Uusi mardikaid võib tulla naaberriikidest

Lisaks meil talvitunud kartulimardikatele võib nende sisserännet oodata ka naaberriikidest. Siiani seda pole toimunud, sest tuulesuunad on olnud mujalt. Lähemad kartulimardika kolded on meie naaberriikides Lätis ja Leedus. Ka Soomes on mardikas probleemiks, kuid seal on ta karantiinne kahjur ja tema esinemine allub rangele kontrollile, mis omakorda loob eeldused tema efektiivsemaks tõrjeks. Kahjuks arvati Eestis kartulimardikas karantiinsete kahjurite nimekirjast välja juba 2002. aastal ning teda võetakse meie oludes kui tavakahjurit.

Kuna mardikas on meil püsiasukas, tuleb lähtuda järgmistest asjaoludest:

Kartulimardikate tõrjes on väga tähtis üksikute mardikate leidmine, kuna see annab esmase viite sellele, et talvitunud mardikaid võib olla palju kordi enam. Kohtades, kus esines üksikuid kahjureid, on vaja jälgida seda ala pikema perioodi vältel. Kontrollida tuleks ka munade esinemist. Munakurnad asetsevad kartulilehtede alumisel poolel ja munad on neis paigutatud tihedalt üksteise vastu. Näiteks lepatriinude munad on väikesed ja asetunud hajali.

Üksikuid kartulimardikaid ei olegi väga kerge märgata, sest nad on suhteliselt väikesed ja armastavad varjuda lehtede vahele. Ka oskavad nad mängida "surnut", jääda mullapinnal liikumatuks. Sellepärast tuleks kartulitaimede vaatluse käigus väikeaedades ja mahepõldudel teha lühikesi peatusi, siis on nad kergemini märgatavad.

Kõige kergem on märgata aga munadest arenenud tõuke. Need on äärmiselt aplad ja kartulitaimedele tekitatud kahjustusi on kohe märgata. Aplad tõugud jõuavad üsna pea kartulitaime latva. Ka ei ole Eestis enam üllatuseks see, et tõugud jätavad kartulilehtedest alles ainult rootsud. Koorunud tõugud on kergesti tuntavad, sest nad on kujult kumerad ja värvuselt oranžikaspunased. Hiljem tõukude värvus küll tuhmub, jäädes tavaliselt hallikaskollaseks või isegi tuhmjaks.

Pärast nukkumist arenevad tõukudest noormardikad. Ka noormardikad on erakordselt aplad ja võivad tekitada küllaltki suuri kahjustusi. Tõugud ja noormardikad alluvad aga hästi keemilisele tõrjele. Tootjad, kes kasutasid 2007. aastal keemilist tõrjet, said tõrjeaja õigel ajastamisel praktiliselt oma põllud mardikatest puhtaks. Seega on keemiline tõrje parim tõukudele ja noormardikatele.

Milline tõrjeviis tuleks valida?

Väikeaedades jõuab neid käsitsi korjata, kuid seda tuleb teha iga päev ja vähemalt kahe nädala jooksul. Siin on tähtis takistada mullast välja roninud mardikate mulda tagasi minekut. Kui mardikad jõuavad mulda tagasi minna, siis nad on pääsenud, tõenäoliselt muutuvad paikseks ja annavad uusi järglasi. Kartulimardika laialdast ja kiiret levikut soodustab nende suur paljunemisaste. Nende põhieesmärk ongi söömine ja järglaste soetamine.

Korjatud mardikad tuleb panna soolalahusesse, sest seal nad hukkuvad täielikult. Praktikas on levinud mardikate puruks pigistamine, kuid see ei ole siiski soovitatav, sest on tülikas ja sageli ei toimu nende täielikku hävinemist.

Kui väikeaedades on kartulimardikaid palju ja nende õigeaegne korjamine valmistab raskusi, on igal juhul otstarbekam kasutada keemilist tõrjet. Lisaks kartulile võivad nad hakata kahjustama ka tomatit jt taimi.

Artikkel ilmus ajakirjas Maamajandus