Lambakasvataja: Eesti on hundiuputuse lävel!
Kaido Eigo peab Saaremaal paarisajapealist lambakarja. Eelmisel aastal viisid hundid sealt 50 lammast, tänavu on jõutud murda 30.
Eigo ütleb, et lambakasvatuse laiendamisest ei ole juttugi – oktoobris puges hunt karjamaale läbi elektrikarjuse ja sai oma kõhutäie ikkagi kätte.
Kuidas see võimalik oli, ei oska keegi öelda. Karja valvavad karjavalvekoerad, lambad on kogu aeg aias ning praegu lõpeb viiekümne hektari suuruse maa-ala ümber aia ehitamine.
“Mida veel teha?” küsib Eigo ja räägib, kuidas tal soovitati võtta juurde veel neli koera ja palgata karjus.
Hundil pole kuhugi minna
“Kuidas saavad hundid teha iga aastaga üha rohkem kahju, kui nende arvukus justkui ei tõuse ning osalt isegi langeb?” küsis Eigo alustuseks endalt, siis teadlastelt, jahimeestelt ja ametnikelt. “Kui vaadata juurdekasvu, siis mina loen välja, et hunte peaks olema tunduvalt rohkem, kui neid näidatakse. Kuidas neid muidu eelmisel aastal oli võimalik küttida 150?”
Samuti ajab asja varasemast segasemaks arvestuse muutmine pesakondadepõhiseks. Teisisõnu ei öelda enam, mitu hunti metsas jookseb, vaid mitu pesakonda kuskil maakonnas liigub.
“Silma jääb vasturääkivusi. Näiteks 2009 oli hundilimiit ca 170, kütiti 108 ning järgmisel aastal kurdeti juba, et hunte on väheks jäänud! Kuhu need 60 looma siis jäid?” küsib Eigo.
Tema arutluste kohaselt on Eestis vähemalt kaks korda nii palju hunte, kui välja öeldud paarsada. Ning elupaikade vähesus on nad saartele ajanud.
“Hunte on nii palju, et neil pole kuhugi minna. Tuleb jää merele ja tuleb ka meile veel hunte juurde,” ennustab ta. “Eestis on tegelikult hundiuputus, kuid sellest ei julge keegi rääkida!”
Eigo toetab igati saarlaste algatatud veebilehte liikumise “Saared hundivabaks” tarbeks, kuhu kogutakse kõike huntide ja nende murdmistööga seotut.
Ühelt seal toodud tabelilt võib näha, et Kaido Eigo elab Mustjala vallas just seal, kus hundid liikuda armastavad. Nädala algul nähtigi sealkandis korraga vähemalt viit hunti.
“Soomes on praegu täiskasvanud hunte 170−180 ning suve alguse kutsikaid 70−80. Nende makstavad hüvitised on tunduvalt suuremad kui meil. Miks peab väike Eesti taluma kordades suuremat koormust kui Soome?” küsib Eigo.
Eriti pahandab teda kümne aasta eest Eesti Jahimehes ilmunud Peep Männili artikkel, kus on kirjas, et kui Eestis oleks 200 hunti, võiks küttida aastas neist 70.
Eigo sõnul on see küllaldane tõend tema jutu õigsusele: kui meil on kevadel 100 hunti ja kütitakse 110−150, siis kuidas need kaks juttu kokku klapivad?
Suurkiskjate spetsialist Peep Männil ütleb Eigo arvutuste kohta, et algandmed on õiged, kuid arvutused ja järeldused valed.
Võib ju tellida ekspertiisi
Männil toob näiteks, et aastatel 2003−2011 kütitud huntide hulgas on keskmiselt 55% kutsikaid, mis teeb aga juurdekasvuks keskmiselt 130 poega 100 vanalooma kohta. “Kui aga arvestada juurdekasvuks 40 kutsikat 100 vanalooma kohta, nagu seda teeb Eigo, tulebki arvutuses kolmekordne vahe,” sõnab ta.
Võimalust, et tegelikkuses on hunte poole rohkem, ei pea Männil võimalikuks. Järsult ei saa arvukus kuidagi mitmekordseks tõusta. “Kui karjakasvatajad ei usalda praegust metoodikat, võivad nad rahad kokku panna ja välismaalt ekspertiisi tellida,” pakub ta.
Suurkiskjate asjatundja juhib tähelepanu ka sellele, et ühelgi viimasel aastal pole õnnestunud kogu limiiti ära küttida. Seega ei saa väita, et ametnikud hundijahil risti-põiki jalus oleks. Tema kinnitusel kütitakse igal aastal umbes pool sügisesest arvukusest.
“Paraku on nii, et soovitatav on säilitada hunte suurtes metsamassiivides, kuid sealsetel jahimeestel on paremad oskused nende tabamiseks. Kultuurmaastikul, kuhu nad on läinud ning kust tuleks neid rohkem küttida, pole jahimeestel sellist kogemust ja hundijaht läheb raskemalt.”
Saaremaa kohta on asjatundjad soovitanud, et seal võiks olla mitte enam kui kaks hunti.
“Jahimeestel oli kogu suve eriluba taskus ja neil õnnestuski kolm hunti küttida ning hiljuti veel üks. Küllap nüüd lumega tuleb ka lisa,” ütleb Männil.
Kunagise Eesti Jahimehes ilmunud loo kohta ütleb Männil, et toona polnud veel andmeid, kogemusi, seiremetoodika oli väljatöötamisel ning juurdekasv hinnati tegelikust madalamaks.
Jahimehed jäävad hinnangute andmisel ettevaatlikuks.
Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts ütleb, et tänapäevane jaht ei saa toimuda, kui teadlased ja jahimehed ei tee koostööd.
Korts toob näite Pärnumaalt, kus sel kevadel kohalikud jahimehed koos keskkonnaameti ja Keskkonnateabe Keskuse spetsialistidega viisid läbi jäljeloenduse. Selle tulemusena selgus, et maakonnas jookseb ringi natuke rohkem hunte, kui varem arvati.
Praegu napib andmeid
“Kui selline loendus õnnestuks teha ära terves Eestis, saaksime võrdluse praeguse metoodikaga. Praegu pole meil piisavalt andmeid,” sõnab Korts. Sama meelt on ka Eero Nõmm, kes oli Pärnumaa jäljeloenduse eestvedaja.
Praeguses olukorras võib igaüks arvata asjast just nii, nagu tahab. On neid, kes ütlevad, et hundi võiks Eestis kuulutada lindpriiks, kui küttimisperioodi lõpuks ei ole limiit täis lastud, ning neid, kes kardavad, et sel juhul kütitaks liialt.
Keskkonnaameti jahinduse peaspetsialist Jaan Ärmus toob välja hundijahi keerukuse ja kulukuse ning meenutab aegu, kus Eestis tegutsesid erilised hundibrigaadid. Nendel õnnestus ka panna piir üheksakümnendate keskel Saaremaal tegutsenud võsavillemitele.
“Spetsiaalne hundijaht on kulukas ja aeganõudev ning iga ebaõnnestumine teeb hundi targemaks,” sõnab Ärmus.
Tema soovitab probleemide korral pöörduda esmalt piirkonna jahimeeste poole. Samas on Saaremaa murede pidev meedias kajastamine muutnud jahimehed nii hellaks, et parem hoitakse suu kinni. Üks jahimees, kes nädalavahetusel korraga seitse hunti loendas, ärritus Maalehest tulnud kõne peale niivõrd, et keeldus sel teemal sõnagi rääkimast.
Staažikas Pärnumaa jahimees Jaan Liivson ütleb aga, et tavapäraselt pole jahimeest vaja jahile meelitada, tal on endal selleks piisavalt huvi. Ise hundibrigaadis tegutsenud mehena on Liivsoni arvel 22 hunti ning kogemus, et jaht on küll keerukas, kuid mitte võimatu.
“Hundi käitumine on aastate lõikes muutunud,” ütleb Liivson. “Mõnekümne aasta eest oli see suur asi, kui keegi hunti nägi, nüüd jäävad nad juba auto alla ja luusivad elumajade lähedal. Nende inimpelglikkus on vähenenud, aga vähemalt Pärnumaal hundiuputusest rääkida ei saa.”
Ida-Virumaal Illuka vallas, kus hundid sel sügisel järjepanu koeri murdsid, ütles kohaliku Kurtna jahtkonna esimees Roland Pullerits ajalehele Põhjarannik, et keskkonnaametil pole huntide arvukusest mingit ülevaadet ning on vaid aja küsimus, millal mõni laps maha murtakse.
Kuhu ta peab siis minema?
Sellest, et hundid võiks lindpriiks kuulutada ja nende tabamisel pearaha maksta, on räägitud ka Valgamaal, kus hundid novembri lõpus veretööga hakkama said.
Tõsi on ka see, et viimastel aastatel on murtud lammaste arv tõusnud pea kaks korda. Samas on metskitse arvukus karmide talvede tõttu varasemast tunduvalt väiksem, nii ongi kriimsilmad leidnud tee lammaste juurde.
“Fakt on ka see, et varem pole kunagi Eestis olnud nii palju lambaid kui praegu,” ütleb keskkonnaministeeriumi metsanduse ja jahinduse nõunik Tõnu Traks.
Murdmistest hakatigi tunduvalt enam teatama siis, kui riik hakkas hüvitist maksma.
Traksi meelest on hundiviha emotsionaalne ning karjakasvatajate pahameel arusaadav. Teisest küljest – kuhu see huntki siis peaks minema?
“Saared hundivabaks” loosungi kohta arvab Traks aga, et samahästi võiks kuulutada saared ka koeravabaks, sest nemadki murravad lambaid.
Seda, et hunte oleks tunduvalt enam, kui ametlik arv näitab, ei usu aga temagi.
KUULID VIHISEVAD
Hundijaht 2012
- Praeguseks on kütitud 18 hunti.
- Uue aastani tohib lasta 78 hunti, load on jagatud eeskätt kahjustuskohti arvestades. Siis antakse uus limiit. Jahihooaeg lõpeb veebruariga.
- Hiiumaal ja Saaremaal lähtutakse lubade väljastamisel põhimõttest, et hooaja lõpuks jääks Saaremaale kaks ja Hiiumaale kolm hunti.
- Aktsioonist “Saared hundivabaks” saab lähemalt lugeda www.saaredhundivabaks.eu.
- Eelmisel aastal kütiti Eestis 153 hunti.
Allikas: internet
