Linarosinad? Miks ka mitte!
“Näete, meenutavad need ju nii värvilt kui ka kujult rosinaid!” ütleb Raili Kallavus, kui on oma rosinateoga valmis saanud ja neid vokkpannilt taldrikule kallab.
Natuke pähklise, aga igatahes imetabase mekiga, on esimene mõte proovimise järel. Teada-tuntud viinamarjarosinatest on asi (loe: sisu) siiski kaugel. Põlvamaa uudistoode koosneb kodumaistest linaseemnetest.
Põnev nimi kutsub
Moostes õlilina kasvatava Linaagro OÜ juhataja Kalju Paalman nendib, et õli pressimisel tekib tal aastas 60–70 tonni nn linakooki, mis jahuks jahvatatuna pannakse siiamaani küll veel põhiliselt loomasöötade sisse.
“Inimtoiduks läheb kolmandik, aga seda võiks olla palju enam, linaseemned on ju väga tervislikud,” arutleb Paalman.
Paalmani teadmisel aitavad linaseemned ja neist valmistatud tooted vältida veresoonte lupjumist, on head seedimisele. Siiani on nad teenimatult või siis teadmatusest jäänud perenaiste ja toidutootjate poolt unarusse.
Linaseemnete pressimisjäägist sündis suupärane maiustus eelmise aasta talvel Põlvamaa kohaliku toidu projekti koolitusel, kus ettevõtjad nuputasid olemasoleva tooraine alusel välja uusi tooteid.
Üheks katkipuremist väärivaks pähkliks peeti värskete ja suupäraste ideede otsimist Linaagro tervislikele toodetele või siis ka tootmisjääkidele.
Koolitust viis läbi üks Eesti tippkokkasid Indrek Kivisalu. Seal sündiski mõte (mis prooviti samas ka ära) magusate mandlite eeskujul linaseemnegraanulitest energiakrõbuskeid teha. “Need maitsesid hästi ja esimest korda pakkusime neid Maamessil, kus nad said ka endale nime – linarosin,” meenutab Põlvamaa Arenduskeskuse toonane juhataja Kaire Mets.
Algul nimetati toodet linakrõbuskiteks ja messikülastajate käsi neid väga haarama ei kippunud. Kui aga krõbuskid ristiti rosinateks, mida nad ka väljanägemiselt meenutavad, pilt muutus. “Kutsuvam ning põnevam nimi mõjus, rahvas maitses ja kiitis.”
Linarosina sünnilugu peab ta heaks näiteks, kuidas uus toode sünnib ja spetsialisti nõu ära kasutatakse.
Kuna Linaagro OÜ ise ei leidnud võimalust linarosinaid turule valmistama hakata, haaras võimalusest Raili Kallavus, kes veab ühe-inimese-pagariettevõtet Sir Melvin OÜ.
Hakkaja naise maitsvaid leibu, karaskeid, keekse ja küpsiseid võib osta näiteks Tartu Lõunakeskuse taluturult.
Vaeva nõuab küll
Kallavus valmistab linarosinaid oma teavitatud koduköögis Põlvas.
Ta ise ütleb, et nende tegemine pole üldsegi keerukas, küll aga käsitsitööna omajagu vaeva nõudev. On vaja vaid kaht koostisosa: linagraanuleid ja fariinsuhkrut.
Esmalt purustab ta Mooste linakasvatajalt saadud linagraanulid näppude vahel väiksemaks. Siis segab graanulitükikesed vokkpannil veidi sulanud fariinsuhkru sisse.
Massi segades tekib suhkru sulades graanulite ümber karamellikiht. Viie minutiga on paarisajagrammine rosinaports valmis. “Seda võib lisada müsli, piima või jogurti sisse, kuid on hea ka niisama nosida,” teab Kallavus.
Müüki peaksid linarosinad jõudma lähiajal, kui pakendid valmis saavad.
Kallavusel poleks midagi selle vastu, kui tema kõrvale tekiks teisigi linarosinate valmistajaid, sest vaevalt ta üksinda nõudlust täita suudaks.
