Maakond-vallad võeti tule alla

 (22)
Maakond-vallad võeti tule alla
Foto: Sven Arbet

“15 omavalitsust — see oleks kohaliku demokraatia häving,” hindab ideed muuta maakonnad maakonnavalitsusteks kauaaegne Imavere vallavanem Jüri Ellram. “Oleks ju veel lihtsam, et üks riik — üks omavalitsus.”

Ellrami väitel saavad suurte omavalitsusüksuste mõtet arendada inimesed, kes ei tee oma tööd südamega, kes on ükskõiksed tervikliku, eripärase Eestimaa suhtes.

“Saage ükskord aru, et Eesti tänases majandusseisus ei ole süüdi väikesed omavalitsused!” põrutab ta. “Kui me ei taha tõsiselt arutada, kuidas tugevdada omavalitsusi tulubaasi suurendamise kaudu, on liitmisest rääkimine mõttetu. Jäägu siia 1, 15 + 5, 80 või 120 omavalitsust, vahet pole. Kaotajaks on Eestimaa inimene.”

Kauaaegne Pärnu maavanem, praegune Pärnu linnapea Toomas Kivimägi toetab aga Pikneri mõtet.

“Valdade liitumise tõenäosus on väga väike. Luues maakonnast omavalitsustasandi, jäävad ära ka igasugused vaidlused, kes kellega liitub, kes võidab ja kes kaotab,” ütleb ta.

Idee maakonna muutmisest omavalitsuseks meeldib Toomas Kivimäele isegi sedavõrd, et ta viskab õhku mõtte: “Miks mitte katse korras liita Pärnu linnavalitsus ja Pärnu maavalitsus!”

Samas soovitab Kivimägi maa- ja sotsiaalküsimustega tegelemise ning alushariduse, kultuuri- ja spordielu korraldamise jätta praeguste valdade ülesandeks.

Seotud lood:

TTÜ professori Sulev Mäeltsemehe silmis idee poolehoidu ei leia. “Autor pole ilmselt mõelnud, et maakonnad on väga erineva suuruse ja muude oluliste tunnustega,” nendib ta.

Uusi ääremaid pole vaja

Kui Hiiumaa, võib-olla ka Saaremaa ning veel mõne teise maakonna muutmine üheks omavalitsusüksuseks oleks sotsiaalmajanduslikult mõeldav, siis kindlasti ei saa lihtsustatult läheneda Harjumaale või Ida-Virumaale.

Põhimõtteliselt uut õiguslikku regulatsiooni vajaks ka osavalla koht omavalitsuses, sest vastasel korral kaotavad senised vallad ja linnad õiguse kohalikes küsimustes midagi otsustada. “Süvenev ääremaastumine oleks sel juhul enam kui kindel,” leiab Mäeltsemees.

Mäeltsemehe silmis ei leia armu ka soov maakonda ühe volikogu valimisega edaspidi arvukaid “kodukootud poliitikuid” vältida. “Aga kustkohast peaksid Riigikogu liikmed tulema?” küsib ta. “Kui nad alles Toompeal hakkavad poliitika tegemist õppima, siis vaevalt see meid rahuldaks.”

TTÜ professori andmetel on Rootsi kommuunides ligi 46 000 poliitikut ja maakondade volikogudes veel 3500. Kohalikus poliitikas osaleb terve protsent täiskasvanud elanikest (18–80aastased). Eestis on see suhtarv praegugi kolm korda väiksem.

Siiski vajab Eesti praegune haldusterritoriaalne korraldus Mäeltsemehe silmis ilmselget muutmist. Ka Riigikohtu äsjane otsus sunnib ses osas mõtlema ja tegutsema. “Kuid lahendused ei saa tulla kirvemeetodil,” lausub ta.

Praegu sobib vaid vabatahtlikkus

“Kirve” vastu on ka Eesti Linnade Liidu tegevjuht Jüri Võigemast. Ta mõistab küll, kui ahvatlev on mõte, et tehtagu ja otsustatagu üleval ära, küllap me siis ka siin kohapeal edasi
läheme.

“Aga nii saame selle, mida otsustati, mitte selle, mida ühiselt otsustasime,” nendib ta. “Seega, mida rohkem tarka mõtteenergiat kodukanti teenima ühendada, seda enam on lootust, et see tuleb ka hästi välja.”

Pikneri reformikavale viskab külma vett ka Saare maavanem Toomas Kasemaa. “Haldusreformist ei tohiks rääkida lihtsustatud võtmes, jagada piire, raha ja tegevusi nagu jumal juhatab,” lausub ta.

Kasemaa on tuttav Taani haldusreformiga, kus lõpuks jäädi ikkagi kahe tasandi juurde. Küll jagati selgelt ära ülesanded ja raha. Uuele süsteemile mindi üle nelja aasta jooksul.

“Ka meil ei tohiks haldusreform sündida revolutsioonina üleöö,” leiab maavanem. “Ning seni, kui kodutöö on kasin, on vabatahtlik liitumine ilmselt ainus võimalus.”

Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler, kelle enda haldusreformi kava kohtas vastuseisu võimuliiduski, tunneb aga heameelt, et Tarmo Pikner pea samalaadseid mõtteid avaldab.

“Maakonnatasandi omavalitsusest variant väärib kindlasti arutamist, näen selles tugevaid külgi,” ütleb ta.

“Maakondade kasuks räägib see, et nad on tugeva identiteedi, väljakujunenud transpordivõrgustike ja infrastruktuuridega, maakonnakeskustesse on koondunud paljud teenused.”

Ta tõdeb ka, et kuigi tasuvamad töökohad tekivad esialgu küll linnadesse, siis ajapikku hakkab seal kasvav jõukus ka ümbritsevatesse paikadesse voolama.

Haldusreformi pikk ajalugu

Haldus(territoriaalset)reformi on Eestis püütud teha korduvalt, seni küll ebaõnnestunult.

Siseminister Tarmo Looduse ajal, aastal 2001 avaldatud kavas oli kirjas, et Eestis võiks olla 40–110 omavalitsusüksust. Elanike arvu alammäärana nähti 3500, linnade lähedal 4500 inimest. Alla 10 000 elanikuga linnad ja alevid pidid minema valdade koosseisu.

2004. aasta regionaalhalduse reformi kontseptsioon, mille eestvõtjaks oli minister Jaan Õunapuu, sisaldab väidet, et “maakonnad on aastasadu olnud osalised võimu teostamisel ja identiteedi kandmisel, mistõttu on otstarbekas, et regionaalset võimu teostatakse tänase maakonna tasandil”.

Uue mõistena toodi sisse “maakogu”, mille üks eesmärke pidi olema “ühe omavalitsuse piire ületavate ülesannete parem täitmine”. Maakogu pidi koosnema kohalike omavalitsuste volikogude esindajatest, täitevorganina nähti maavanemat ning tema juhitud kantseleid.

Regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri mullu avalikustatud reformikava lähtus väitest, et kohaliku omavalitsuse üksuste vabatahtlik ühinemine ei ole andnud tulemusi, kuna endiselt on Eestis 227 haldusüksust, millest ca pooled ei tule neile antud ülesannetega piisavalt toime.

Seadusega ette nähtud liitumise tulemusena pidid sündima üksused, mille elanike arv ei võinud olla väiksem kui 25 000 elanikku.

Iseseisvana lubati säilitada linnad, milles elab vähemalt 40 000 elanikku (Tallinn, Tartu, Narva, Kohtla-Järve ja Pärnu).

---