Maarja küla süda sai terveks
"Maarja küla süda on terveks saanud!" rõõmustas tibukollase kuue selga saanud kahekordse häärberi avamisel üle-eelmisel neljapäeval Maarja küla asutaja ja nõukogu esimees Jaan Kallas. Ta meenutas, et 11 aastat tagasi oli sellel majal vaid üks uks ja üks aken. Nüüd on seal klassiruumid ning Maarja küla elanike ja vabatahtlike toad.
Vana maja on renoveeritud heade sõprade ja partnerite abiga, viie aasta jooksul toetas tubakafirma OÜ Philip Morris remonti miljoni krooniga. Ettevõtte korporatiivsuhete juhi Kai Raamatu sõnul on heategevus üks osa nende firmakultuurist.
Lisaks annetustele on suur osa ettevõtte 30st töötajast käinud ka talgutel - aidanud keldrit soojustada, kartuleid võtta, kuuski istutada. Ja talgutele tullakse väga hea meelega.
Maarja küla erineb tavalisest hooldekodust, kus intellektipuudega noored elu passiivselt mööda saadavad.
Taevaskoja lähistel metsa sees asuvas külas usutakse, et ka neil noortel on võime ise hakkama saada, neid valmistataksegi ette iseseisvaks eluks. Noorte arengut ergutavad töökojad, kus saab teha puutööd, voolida savi ja kududa kaltsuvaipu. Oma aia- ja põllumaal kasvatatakse oma tarbeks puu-, juur- ja köögiviljad ise. Räpina Aianduskoolis avatud erivajadustega noorte kursusel saavad kõik, kes tahavad ja suudavad, omandada abitöölise kutse aianduse, kokanduse või puutöö vallas.
Suured unistused
Maarja küla on koduks veerandsajale 18-30aastasele puudega noorele, kes elavad kolmes peremajas - rahastuse päritolu järgi Rootsi, Saksa ja Põhjala nime kandvates. Suur unistus on ehitada juurde veel kolm elumaja, et majutada kokku 50 elanikku. Peremajas elatakse nagu tavalises peres. Puudega noortel on abiks majaperenaine ja tegevusjuhendaja.
"Üritame luua pilti, milline perekond välja näeb. Enamik tuleb lastekodust ja neil pole sellest ettekujutust," ütles Rootsi maja tegevusjuhendaja Lasse Virolainen. Elanikel endal tuleb nii maja korras hoida kui ka süüa teha.
Esimest korda uut toitu tehes on noorel kõrvale juhendajat vaja, aga 4-5 nädala harjutamise järel saadakse juba üksi hakkama. Vahel tulevad road imemaitsvad, vahel läheb aga asi aia taha. Näiteks otsustas üks noormees keeta piimasuppi ning kui toit oli enam-vähem valmis, tundus kokale, et mingi maitsenüanss on siiski puudu. Nii lisas ta supile ohtralt kalapulki ja hoidis potti veel natuke tulel. Siis selgus aga üllatuslikult, et roog oli õige tummiseks muutunud ja noormees otsustas selle pannil üle praadida.
Kui teised sööma saabusid, tuli tõdeda, et kõik kokanduslikud eksperimendid ei anna suurepärast tulemust.
Meie juttu kuulab rahutult jalalt jalale tammudes üks Rootsi maja elanik - Jaan Lehiste. Ta tahab rääkida oma lemmikteemal - Pärnust. Maarja külla kolm aastat tagasi Pärnu lastekodust tulnud noormehe kõige suurem unistus on minna Pärnusse tagasi. Sest seal on meri ja rand. Teiseks unistuseks on leida töö, kuid enne tuleb kutse saamiseks veel poolteist aastat õppida.
Alati rõõmsameelsele noormehele meeldivad puidutöö ja lambid. Linnapoisile tundusid hilisõhtud ja ööd maal väga pimedad. Ta on joonistanud mitmeid tänavavalgustuse projekte, et ka Maarja külas oleks öösel valge nagu Pärnus.
Asendusteenistusse või vabatahtlikuks
Jordan Valdma on Maarja külas kolmandat kuud tegevusjuhendajaks. Gümnaasiumi lõpetanud noormees valis sõjaväe asemel ideoloogilistel põhjustel asendusteenistuse ja palus komisjonil ennast Maarja külla suunata. Rahuliku ja sõbraliku loomuga noormees on rahul. "Mul on rõõm siin tööd teha! Saan anda oma panuse, et kellegi elu oleks parem," ütles Jordan Valdma.
Lisaks palgalistele töötajatele on abis ka vabatahtlikud. Välismaa vabatahtlikud tulevad Maarja külla appi korraga aastaks. Maarja küla juhataja Ly Mikheim kinnitab, et välismaalased õpivad eesti keele väga kiiresti ära, ta on nende üle väga rõõmus.
Küll teeb juhatajale muret see, et Eestist on vabatahtlike leidmisega raskusi. Peapõhjuseks peab ta, et vabatahtlikele Maarja külas palka ei maksta. Välismaa vabatahtlikele makstakse Euroopa vabatahtlike teenistuse kaudu kinni toit ja ööbimine ning antakse ka natuke taskuraha, eestlastel seda võimalust pole.
Seda enam tõstis Ly Mikheim esile Laura Kahrot, kes tuli algul oma tuttavatest vabatahtlikega koos niisama Maarja küla vaatama, ent jäi tervelt kolmeks nädalaks.
"Lihtsalt ei saanud ära minna! Tundsin ennast üle kümne aasta esimest korda nagu kodus, siin on turvatunne," rääkis ta silmade särades. "Kõik on nii positiivsed ja ausad. Siit ei leia ühtegi kahepalgelist inimest." Nüüd on Laura kolmel päeval nädalas Tartus koolis ja ülejäänud aja Maarja külas.
