Seaduste tagant paistavad puidutöösturi kõrvad

Kaupo Kohv peab oluliseks määratleda, millised on meie valikuvariandid n-ö metsarahvana edasi liikuda, kuidas suurendada sidusust metsa ja inimeste vahel? Kui veel täpsemaks minna, siis metsa majandamise ja metsa muul moel kasutamise vahel.

Tõsi on see, et metsandusse, iseäranis puidutööstusse on Eestis viimastel aastatel tohutult investeeritud. Jutt käib enam mitte kümnetest, vaid sadadest miljonitest eurodest, mille toel on laiendatud olemasolevaid saeveskeid, rajatud siia uusi puidugraanuli tehaseid, praegu on käimas vineeritootmise hoogne laiendamine. Kogu seda tegevust juhib võimas innovatsioon. Sellepärast olemegi olukorras, kus puidutööstusest on saamas püha lehm, keda justkui vaikiva kokkuleppe korras ei ole sünnis näppida. Vajab ju riik väliskaubanduse tasakaalustajat ning puidutööstus on just selles valdkonnas võtnud võimeka veduri rolli. Selle tagajärg on tõsiasi, et raiemaht ongi juba aasta-aastalt tasahilju kasvamas.

Kohv toob välja paradoksaalse tõsiasja, mis ilmneb iga metsandust puudutava avaliku arvamuse küsitluse tulemuste analüüsimisel – rahvas hindab kõrgelt puidutooteid, puidust ehitamist, puidu kasutamist interjööris, olmekraami tootmises. Aga metsaraiete kohta ütlevad, et need võiksid olemata olla. Raied on paha-paha.

„See on tingitud sellest, et meie metsade majandamine on üheülbane, keskendudes ainult ja ainult lageraietele, mis omakorda tuginevad raievanusele,” iseloomustab Kaupo Kohv olukorda. „Kui nüüd hinnata, siis ega viimase aja metsaseaduse muudatused ei käsitle suuremat majandamise alternatiivseid võimalusi või looduskaitselisi aspekte. Pigem on nende muudatuste taga tunda puidutöösturite lobitööd. Kusjuures see on vägagi tõhus lobitöö.”

Riigi üha suurenevad ootused riigimetsast dividendide saamisele, kuuse raievanuse vähendamine, puidupõletamise baasil elektri tootmine, seisukohad, et metsades mädaneb miljon tihumeetrit puitu (loe: põleb miljon raha), piirangud pärsivad majandamist (loe: (lage)raiumist) – viimase aasta olulisemad märksõnad, mis metsasektorist avalikkusesse paiskuvad on oma iseloomult enamjaolt raietegevusele tuult purjedesse puhuvad. Kaupo Kohv aga väidab, et inimeste ootused metsale, mida tihtipeale tajutakse laiemalt – tervikliku loodusmaastikuna – on teistsugused kui ärimeeste huvid.

Ja kui nüüd pikemalt ette mõelda, siis tegelikult saab ka puidu- ja metsatööstusele metsanduse maine olema edaspidi kriitilise tähtsusega. Sest ei ole ilmselt lihtne müüa piiri taga Eestis valmistatud puitmööblit, kui sellega käib kaasas teadmine, et intensiivse raietöö tulemusena on siinmail üks või teine eluvorm metsadest kadunud.

Peale puidu hulk teisi kasutamata väärtusi

„Püüaks selles arutelus keskenduda sellele, kuidas metsa majandamist korraldada nõnda, et see oleks inimesele lähemal,” räägib Indrek Kuuben. „Näiteks, kuidas kogukondlikud organisatsioonid saaksid keskenduda n-ö mittepuidulistele majandamismoodustele. Tasub mõelda ka metsamajandamise väiksematele vormidele, kõrvaltegevustele, millised on meie metsade seni kasutamata ressursid, mis ei puuduta otseselt seal leiduvat puitu.”

Kasutamata ressurssidena loetleb Kaupo Kohv tselluloosist täiesti uut tüüpi kütuste ja keemiatööstuse vaheproduktide tootmise, kuuseokaste kasutamise keemiatööstuses, loomulikult kõikvõimalike metsaandide korjamise, puhkuse erinevad vormid metsas.

„Seda kõike peaks teaduslikult ja järjepidevalt uurima. Kes seda võiks teha? On kaks võimalust, kas seda tehtaks ettevõtluse baasil või riikliku poole pealt,” arutleb Kohv. „Ka metsade majandamist peaks rohkem sügavuti, detailsemalt ja pikaajalisemalt planeerima.

Kohvi hinnangul võiks meil olla kuidagi ka ametlikult määratletud kas siis talu- või kodu- või rahvametsa mõiste. Praegune määratlus piirdub mõistega „eramets”. Selle alla kuuluvad sisuliselt hoopis erinevates mõõdetes käsitletavad kodumets ja firmamets. Esimest hoitakse (ja ka majandatakse) nõnda, et sealt saadav tulu on omanikule teisejärguline, teist majandatakse ainult tulusaamise eesmärgil.

„Me ei saa öelda, et tööstus on paha ja looduskaitse hea. Küll aga saame nentida, et osad metsaomanikest on passiivsed ja neid ei kõneta see jutt, et nende raha põleb metsas,” märgib Kaupo Kohv. „Võib-olla nad on lihtsalt valinud oma metsa majandamiseks vähem tulusa mooduse. Võib-olla soovivad nad oma kodumetsa väärtustada teist moodi.”
Ei tema ega Indrek Kuuben soovi selle vestlusringi korraldamisega maailma muuta, sest leiavad, et ideed jõuavad ellu siis, kui ühiskond on nende vastuvõtmiseks valmis. Esialgu on oluline inimesi metsale ja selle tunnetamisele lähemale viia.



TASUB TEADA: Metsateema Arvamusfestivalil 2016
* Teema: „Kui oskame näha puidu taga metsa, kas saame end tundma jälle metsarahvana?”
* Koht: Paide linn
* Aeg: 13. august kell 16–17.30.
* Vestlusringi moderaator on Kaupo Kohv.
* Osalejad: Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Rainer Vakra, Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi „rohelise keemia” labori teadur Lauri Vares, poliitik ja ettevõtja Siim Kabrits, ELF-i tehismärgalade ekspert Indrek Talpsep.
* Tõdemus: Suundumused metsade intensiivmajandusele nõrgendavad eestlaste kui linnastunud, aga traditsioonidega metsarahva igapäevast suhet metsaga
* Eesmärk: Metsandusega seotud osapooli käsitledes avada metsa ja ühiskonna suhe juba uues paradigmas.
Allikas: Maaleht