Moskva sündmuste ajal ei julgenud hirmunud bussijuht Poolas isegi peatust teha
20. augusti õhtul Läänemaal peetud seminaril meenutas katoliku kiriku apostellik administraator Eestis, piiskop Philippe Jourdan, millise ärevusega jälgiti tookord NSV Liidus toimuvaid sündmusi väljaspool.
Kõrgema Usuteadusliku Seminari ja Eesti Kirikute Nõukogu eestvõttel Läänemaal toimunud seminaril kõnelenud piiskop Philippe Jourdan ütles, et talle isiklikult on 20. august alates 1988. aastast väga oluline päev – just siis pühitseti tema ja veel 18 noormeest ühes Põhja-Hispaania pühamus preestriks.
„See päev on mulle sama tähtis nagu teistele pulma-aastapäev,“ sõnas piiskop. „20. august liigutab mind isiklikult igal aastal. Minu jaoks oli see tookord väga pidulik päev. Olime olnud sel suvel koos kuu aega, et pühitsemiseks valmistuda. Mäletan, et meie omavaheline suurim teema oli see, mis toimub Nõukogude Liidus, sest uudiseid tuli pidevalt. Meie sees oli kaks leeri, need kes arvasid, et nüüd on idablokile vabadus tulemas ja need kes arvasid, et see on liiga ilus, et juhtuda ja pigem režiimi trikk, et lääs laseks end lõdvemaks ja neid saaks ühel hetkel rünnata.“
Kardeti suurt sõda
Piiskopi sõnul on ta ise põlvkonnast, kes on läbis ajateenistuse ja õpetati sel ajal hoolsalt itta vaatama, sest sealt kardeti suurimat ohtu.
Ent mida ta ise tookord toimuvast arvas?
„Mõtlesin, et see ei saa tõsi olla,“ tunnistab vaimulik. „Olen õppinud inseneriks ja mul on ratsionaalne lähenemine – tagajärjed peavad olema alati põhjustega kooskõlas. See on nagu valem – midagi toimub ainult seetõttu, et see on olemas esialgses olukorras. See, mis toimus tol ajal, oli nii ootamatu ja arusaamatu, et ma mõtlesin, et see ei saa olla tõsi. Ma eksisin.“
Piiskop Philippe Jourdan mäletab tänaseni hästi, kuidas aastatel 1984-85 Roomas teoloogiat õppides oli midagi õhus ning paavst Johannes Paulus II palus tungivalt kõigil rahu eest palvetada.
„Hirm oli tuntav. Johannes Paulus II oleks nagu ta teadnud midagi, mis võib toimuda. Me palvetasimegi pidevalt. Olen hiljem lugenud, et paljud võtmetegelased on öelnud, et 1985 on maailm olnud kõige lähemal maailmasõjale,“ rääkis piiskop. Tema meenutuste kohaselt oli peagi pärast seda õhustikus tunda, et asjad lähevad paremuse poole.
„Ma arvan, et need sündmused, mis toimusid, ei ole seletatavad ainult inimlikul tasandil. Seetõttu me ei saanud ka väga ette näha, mis on juhtumas. Kui Jumal sekkub, siis see on meie jaoks ootamatu,“ märkis Jourdan.
Tema sõnul käis 1987 aastal tollane Berliini kardinal Meisner Johannes Paulus II juures ja kurtis, et kommunistid teevad kirikuelu väga raskeks, on mitmeid keerulisi probleeme. „Johannes Paulus ütles, ärge muretsege, see lõpeb kiiresti!
See polnud poliitiline inutitsioon, see oli midagi enamat,“ oli piiskop veendunud.
Bussijuht ei julgenud peatuda
Üldisemalt vaadati läänes siiski nii Eestis kui üldse Nõukogude Liidus toimuvat arumsaamatusega ja püüti kuidagi aru saada, mis toimub.
Moskvas toimunud putš on piiskopil siiani eredalt meeles.
„Elasin siis Pariisis, aga kui algasid Moskva sündmused, olin tudengitega Poolas, kus toimus suur noorte kogunemine koos Johannes Paulus II-ga.
Esimest korda tuli sellele sündmusele noori Nõukogude Liidu vabariikidest, kes olid saanud mingil moel eriloa. Kui me hakkasime bussiga Pariisi tagasi sõitma ja lülitasime raadio sisse, kuulsime, et Moskvas on toimunud putš. See oli šokeeriv. Aga me olime noored, me ei osanud ka palju midagi mõelda. Üsna varsti palusin bussijuhti, et teeksime ühes bensiinijaamas peatuse, sest tudengid olid sõidust juba väsinud. Bussijuht küsis: kas te olete hullud? Kas te ei kuulnud, mis raadios öeldi? Moskvas on putš!
Ma vastasin, et jaa, aga meie ei ole ju Moskvas. Bussijuht ütles, et aga see on minu buss, mina vastutan selle eest ja kui nüüd see raudne eesriie uuesti sulgub, siis mina ei taha sellega siia lõksu jääda!
Ma küsisin, et ehk see on veidi liialdus ja isegi kui see raudne eesriie siiski sulgub, on nagunii suuremaid probleeme, kui see buss...“
Juht aga keeldus kategooriliselt peatumast ja vastas, et enne Saksamaa piiri mingit peatust ei tule.
„Olime seal bussis nagu vangis,“ muigas piiskop. „Aga see näitas muidugi, kui suur oli tol ajal inimeste hirm. Pariisis saime teada sündmustest, mis olid Ida-Euroopas juhtunud ja hiljem võisime sellest palju rõõmu tunda. Tänagi arvan, et see on päev, mille eest tänada Issandat, et need asjad läksid nii ja inimesed saavad siin vabalt elada. Muidugi tulid sellega kaasa omad probleemid ja on neid, kes on pessimistlikud ning arvavad, et mõnigi asi oli varem paremini. Jumala ajad on alati väga aeglased, aga nad on alati ka väga kindlad. Mulle tundub, et see mis juhtus Eestiga 25 aastat tagasi, päästis meid suurest katastroofist.“
Ennast analüüsiv rahvus
Seminari kuulajaid huvitas, kuidas piiskop näeb ühest küljest nüüd juba pikalt siin elava, kuid teisalt ikkagi kõrvaltvaataja pilguga inimesena eestlaste tänast olukorda ning kas on mõni valdkond, kus võiksime saavutatud vabadust paremini kasutada.
„Mul oleks küll väga piinlik hakata eestlastele ütlema, mida nad tegema peaksid,“ arvas piiskop seepeale. Küll tõi ta välja, et on esimesest Eestis oleku päevast märganud, et eestlased on väga refleksiivne ja ennast analüüsiv rahvus.
„Vahel see võib isegi tekitada mulje, et eestlane kuidagi reageerib pisut aeglaselt,“ sõnas ta. „Ma arvan, see tuleb sellest, et eestlane ei vasta kunagi niisama küsimusele, ta mõtestab. Paljud teised rahvad ei tunne nii suurt vajadust asjadesse süvenemiseks. See on eestlaste puhul kindlasti omaette kvaliteet, see on hea. Teisest küljest, kui inimene end liiga palju analüüsib, siis võib see saada otsustamisel takistuseks ja panna otsust aina edasi lükkama, kuni toimub veel midagi, mis aitaks paremini otsustada, aga seda sündmust ei pruugigi toimuda. Samuti kui inimene on väga palju oma mõtete sees, siis tal võib jääda vajaka oskusest sellest välja tulla ja usaldada nii iseennast kui kedagi teist. Ka see võib lõpuks hakata piirama. Muidugi, sellise ajalooga nagu Eestil on olnud, on arusaadav, et kõiki ei saagi usaldada... eestlane pole inimene, kes võõra lihtsalt vastu võtab, see on ilmselt sajanditega nii kujunenud. Aga üks inimene ei jõua kaugele. Mõtteviis, et tunnen üksi, olen üksi, otsustan oma elus kõike üksi – siin on omad riskid. Tuleb ikkagi leida oma ümbert neid, keda saab usaldada, kellele saab loota. Siis ei muutu plussid miinusteks.“
