Paaril esimesel korral püüti isamaalist rännakut organiseerida ja inimesi 20 kilomeetri pikkusel teel ühises kolonnis liikuma panna.

“Tempo! Nii aeglaselt ei suuda me käia,” nõuti toona kolonnipea ees marssivatelt kaitseliitlastelt, kellest oli palutud mitte mööda minna. “Nihuke mahv, ei jõua-ei jõua,” hädaldas ähkiv tagumine ots häälekalt omasoodu.

Nüüdseks on kaitseliitlased ühiselt liikumise nõude ära muutnud ning igamees annab jalgadele valu just niisuguse mahviga nagu talle endale sobib.

Seekordsel matkal sobis paarikümnele inimesele lausa selline tempo, et tee keskele polnud jõutud veel pirukapunktigi püsti panna, kui esimesed sealt juba mööda tuiskasid.

Mitmed neist olid sõjakooli õppurid, kes võtsid matka kerge treeninguna ning kelle varustuse hulgas leidus mõistagi ka joogipudel.

Päris puutumata üleüldine rahapuudus matka ei jätnud — seni vedasid bussid rahvast Türilt ja Paidest tasuta kohale, nüüd oli saabumine igaühe enda mureks.

Seda, et rahvamatkal osalemise eest aga tulevikus ka raha hakatakse võtma, küll plaanis pole.

“Pigem lõikame pirukad pooleks ja hoiame nii kokku,” lubas kaitseliidu Järva maleva pealik Arvi Niglas.

Selgi aastal oli võimalik osalejate vahel välja loosida sepistatud mõõk ning kolmel korral matkanuile jagada välja pehmed sallid.

Matkal on vihmas ja kiilasjääl alati olnud kaasas hulk lapsi ja noori, kellest osad käivad rõõmsalt, osad kurtes ja puhates.

“Sellel lapsel on koormusastma,” osutas üks täiskasvanuid kiiresti liikuva tüdruku peale ja lisas, et seetõttu teeb laps läbi matka esimese osa ehk “vaid” esimesed üheksa kilomeetrit.

“Eiiiii,” nurises lapsuke. “Tahan edasi ka käia!”

Samast pundist kuuldus ka järgmine kahekõne:

- “Õpetaja, aga miks Saimal suust vahtu tuleb?”

- “No ma arvan, et ta lihtsalt räägib nii palju…”

Hiljem võis jutukaid ja käimishimulisi tegelasi osalt näha kolimas väsinute tarbeks sõitma pandud bussi. Aga sellest palusid nad mitte rääkida. Vähemalt oma juhendajale mitte.