Vabatahtlikud: oleme riigile usalduse eest tänulikud, aga tajume ärakasutamist

 (3)
Vabatahtlikud: oleme riigile usalduse eest tänulikud, aga tajume ärakasutamist
Merepäästeõppus.Foto: unknown

Vabatahtlike kaasates annab riik kodanikele võimaluse erinevate eluvaldkondade edendamisel panustada, kuid tahaplaanile on jäänud neile tegevuseks vajalike ressursside tagamine.

Dein-Tom Tõnsing, Eesti Abipolitseinike Kogu juhatuse esimees, väljendas möödunud nädalal toimunud linnade ja valdade päeval vabatahtlike teemat käsitleval arutelul rahulolu, et riik on andnud kodanikele võimaluse tagada omaenda ja kogukonna turvalisus.

Eriti oluline on turvalisuse küsimus piirkodades, mis jäävad keskustest kaugemale. Võimalus olla abipolitseinik, vabatahtlik päästja ning jagada abivajajatele abi näitab riigi suurt usaldust oma kodanike vastu. Teisalt võib tajuda riigi poolset vabatahtlike ärakasutamist, sest ootused neile üha suurenevad, aga ressursside tagamine vajalike vahendite soetamiseks ja logistikaks on puudulik.

Kaido Taberland päästeliidust nentis, et maapääste osas on vajalikud töövahendid enam-vähem olemas, kuid merepäästes on ressursside tagamine jäänud paljuski vabatahtlike perede ja projektide õlgadele.

Külaliikumise Kodukant vabatahtlike valdkonna juht Eha Paas toonitas, et ei saa pidada õigeks olukorda, kus vabatahtlikud merepäästjad peavad päästelaevale mootori ostmiseks kirjutama projekti. "Aga kui projekt jääb toetuseta? Kuidas siis edasi?" küsis Paas.

Seotud lood:

Suurim murelaps on sotsiaalabi

Murekohti on ka toiduabi jagajatel.

Toidupanga kommunikatsioonijuhi Nele Hendriksoni sõnul teevad toidupankades 90% tööst ära just vabatahtlikud. Toidupanga koostööpartneriteks on mitmed ettevõtted, mis üle jääva toidukauba neile annetavad, kuid vajaka jääb üldjuhul just riigi poolsest usaldusest ja toetusest. Näiteks reeglid, millal kaupu edasi võib jagada, on väga jäigad.

Paraku on keskseks – ja väga tüüpiliseks heategevusorganisatsiooni probleemiks – olematu riigi poolne rahaline abi.

„Me teeme vajalikku ja mõttekat tööd," nendib Hendrikson. „Kui me igapäevaselt päästame nii palju head toitu ning aitame sellega meie oma riigi puuduses elavaid inimesi, siis miks ei võiks riik meie tööd püsivalt toetada? Tegelikult teame me ju kõik, et kauba transport ning ladustamine on seotud kuludega. Projektimaastik ei võimalda jätkutegevustele erilist rahastust, me sõltume kriitiliselt palju eraisikute annetustest."

Toidu kogumine, sorteerimine ja jagamine saab tõesti toimuda vabatahtlike toel, aga aastate kaupa oma vabatahtlikult panustatud ajale veel kütuseostu ja oma auto kasutamisega peale maksta on lõpuks ka kõige pühendunumale vabatahtlikule ikkagi liig.

„Üle Eesti saab hetkel 14-s toidupangas töötasu vaid 5-6 inimest ja see pole jätkusuutlik," laiutab naine käsi.

Toidupank on tänulik omavalitsustele, kes on pidanud vajalikuks ja võimalikuks otseste kulude katmist (näiteks Tartu linnas toimib ses osas koostöö väga hästi). Samas on Eestis mitmeid omavalitsusi, kes toidupanga tegemisi üldse ei toeta, kuigi ka nende piirkonnas elavad inimesed saavad kohalikult toidupangalt regulaarselt toiduabi.

Toidupank soovib püsirahastus

"Siseministeerium on vabatahtlikele abipolitseinikele ja päästjatele loonud selge õigusraamistiku ning tagab ka vajaliku väljaõppe. Sotsiaalvaldkonnas paraku sarnast reguleerimist, väljaõpet ning kokkulepped ei ole ning vabatahtlike ettevalmistuseks vahendid puuduvad," tõdeb Eha Paas.

"Vabatahtlike hea tava üks punkte on see, et vabatahtlike kaasaja peab tagama vabatahtlikele tegevusega seotud otseste kulude katmise. Vaid üheskoos, teineteist toetades ja usaldades, on võimalik Eesti riigi ressursse säästlikumalt kasutada, probleeme lahendada ning kaugemates maapiirkondades elukeskkonda inimväärsena hoida," selgitab Paas.

Ning lisab, et ehk oleks seetõttu mõistlik vaagida võimalikke lahendusviise toidupanga ettepanekule tekitada olulisi ühiskondlikke funktsioone täitvate heategevusorganisatsioonide jaoks püsirahastus.

Loe veel

Otseste kulude katmise osas annaks leevendust näiteks see, kui iga kodanik võiks oma tulumaksust määrata 0,5–1% spetsiaalsesse fondi või suunata oma osa otse mõnele heategevusorganisatsioonile, mida ta toetada soovib. Nõnda looks riik hooliva fooni, võtmata inimestel ära valikuvabadust.