Sammusid otsejoones oreli juurde ja istusid pingile. Mees asus nuppe ja klahve katsuma, veerand tundi kulus tal kogu pilli läbikompamiseks.

„Ja siis juhtus ime – ta hakkas mängima. Vaimustavalt,” meenutab Jaani koguduse õpetaja Tammsalu. Hiljem, kui muusika vaibus, selgus, et mees on üks Jumalaema kiriku organistidest. Pime.

„Nüüd, mil Jumalaema kirik on tuleroaks saanud, mõtlen ma sellele mehele. Mõtlen, mida tema võib praegu tunda. Arvatavasti nutab, südantlõhestavalt ja sügavalt. Mõtlen, millal ta jälle oma kodukirikus orelit mängida saab,” mõtiskleb Jaan Tammsalu.

Tammsalu sõnul on Jumalaema kirik meie jaoks sümbol, halastuse sümbol. Ja seda suuresti tänu omaaegsele kohustusliku kirjanduse nimekirjale, millesse kuulus ka Victor Hugo romaan „Jumalaema kirik Pariisis”.

„Teate, Jumal tänatud, et kohustuslik kirjandus olemas oli. Tänu sellele on meil nüüd omavahel millestki rääkida. Muidu oleks vaid blogid ja sotsiaalmeedia ja muu tühi-tähi,” tänab vaimulik kunagist kooli kirjanduse õppekava.

Jumalaema kirikut käisid Tammsalu sõnul imetlemas miljonid inimesed, ometi ei suudetud kaua-kaua aastaid leida raha, et see korda teha. Kirik oleks ju võinud ukse juurde piletiautomaadi püsti panna ja vajalikud raha oleks peagi koos olnud. Ometi seda ei tehtud ja sissepääs oli kõigile vaba.

„Millele me selle kohutava tulekahju valguses võiksime mõelda, on anonüümsed veebikommentaarid, mis kristlasi selles õnnetuses mõnitavad ja solvavad. Need toovad ainult halba juurde ega ole sugugi n-ö ventiiliks halva auru väljalaskmisel. Kas seda on vaja?” küsib Tammsalu ja arvab, et üsna mitmed neist, kes nüüd veebis kristlasi ja põlenud kirikut ründavad, astusid omal ajal vabalt selle uksest sisse. Õpetaja arvates peaks meediaväljaanded tõsiselt kaaluma, kas ja milline on sellise kommentaariruumi mõju ja mõte.

Hoolimata sellest, et Jumalaema kirik on paljude inimeste jaoks sümboolse tähendusega, ei jätnud see Jaan Tammsalule oodatud muljet. „Pettusin, kui kunagi seal käisin. Tuhanded turistid pimedas ruumis valjuhäälselt juttu ajamas...” meenutab vaimulik.

Ning lisab mõtlikul häälel: „Jah, see kirik oli tõesti väga-väga pime, aknad ei paistnud läbi. Nii palju valgust pole seal kunagi olnud, kui tänaöise põlengu ajal.”

Kurbus tema hääles võtab huulilt kõik küsimused, mida oli plaanis küsida.