Till ei esita mulla suhtes erilisi nõudmisi, talle piisab eelkultuurile antud väetisest. Seejuures võib suurt saaki saada ainult viljakal ja niiskel mullal (till on niiskusnõudlik). Kuivas mullas saagikus väheneb, taim hakkab varem vart moodustama. Sellise tilli järele turul enam nõudlust pole (selliselt taimelt saab ainult üksikuid lehti toiduks võtta või siis jätta taim seemnete saamiseks).

Erinevalt tomatist, kurgist, paprikast ei erine tillisordid omavahel nii tugevasti. Põhiline erinevus seisneb lehe rohelise värvuse ja läike intensiivsuses, vähem hinnatud tunnused on lehtede aromaatsus ja maitse. Peale selle jagatakse sordid varasteks, keskvalmivateks ja hilisteks.

Et noored ja värsked tillilehed oleksid alati saada, tuleks külvata korduvalt, nt. 1 pakk seemneid korraga. Sel juhul saate saaki maist oktoobrini. Külviskeem näeks Eesti tingimustes välja järgmine:

1. sügisene külv enne talve tulekut okt. II poolel - novembri alguses, et saaki saaks võimalikult varakult.
2. varakevadine külv suve alguse saagi jaoks aprilli algul, niipea kui muld taheneb, et saaks seda harida.

Tilli kasvatamine aiamaal on üsna lihtne. Ainus asi, mis tekitab raskusi (eriti algajatel) - see on idanemine.  Et vältida seda probleemi, külvavad paljud seemne juba sügisel peale kogumist. Sellisel "talve alla" külvil seemned tärkavad varakult. Suur miinus selle asja juures on, et kevadisel maaharimisel suur osa nendest tõusmetest hävib, sel juhul tuleb oodata idandite teist lainet, mis aga pikendab saagi ooteaega. Peale selle kasvab siis peenardes till läbisegi põhikultuuriga, rohimisel on vaja tähelepanelikult vaadata, et tillitaimi välja ei tõmbaks. See tekitab probleeme, seepärast on parem külvata till omaette peenrasse.

Aiapidajad tillile tavaliselt mingeid mineraal-ja orgaanilisi väetisi ei anna. Enne külvi (va enne talve) tuleks kindlasti külvivagu kasta. Seeme külvatakse niiskele vaopõhjale ja kaetakse pealt kuiva mullaga. Sellisel juhul on seemned niiskel pinnasel, kuiv pealispind aga takistab mullakooriku teket. Külvatakse ridadena, et edaspidi oleks lihtsam hooldada. Lehemassi saamiseks jäetakse reavaheks 10...15 cm, seemnesaagi kasvatamisel 20-30  cm. Külvisügavus 1...2 cm, sõltuvalt mullastikust. Külvinorm 2-3 g/m2 (või 1g/m2-seemnete saamiseks).

Nõuanne: idanemisperioodi vähendamiseks ja garanteeritud tõusmete saamiseks on vaja teha külvieelne seemnete töötlemine. On 2 erinevat võimalust:

Esimene- barboteerimine (seemnete leotamine vees, mida pidevalt hapnikuga rikastatakse), kodustes tingimustes on sobiv selleks kasutada akvaariumi kompressorit. Seda tehakse temperatuuril 20  C 18...20 tundi, selle ajaga hakkavad seemned juba kleepuma, seepärast külvatakse nad kohe maha.

Teine meetod - vees leotamine 2-3 ööpäeva. Leotamise ajal vahetatakse 6-8 tunni tagant vett.

Eeltöödeldud seemned külvatakse maha ainult niiskesse mulda.

Hooldus seisneb ainult rohimises ja reavahede kobestamises. Et umbrohud ei tärkaks, on vaja reavahesid kord nädalas kobestada.

Koristusaeg saabub umbes 30...40 päeva pärast külvi, noori võrseid võib toiduks tarvitada juba 5  cm pikkustena. Koristada võib valikuliselt - tõmmates kõige suuremad taimed välja või siis lõplikult - kõik taimed ilma valikuta. Koristamisega hilinemisel, kui till on juba 15...20 cm pikkune, on soovitav kõik taimed koristada ja nad töödelda. Vastasel juhul hakkavad nad õitsema, kaotades oma maitseomadused (täiskasvanud tilli lehed on puised ja vintsked). Väikese osa kevadise külvi taimedest võib alles jätta: nende õisikuid saab kasutada köögivilja konserveerimisel ja soolamisel või siis kasutada seemnete kogumiseks.

Miks on till kasulik?

Tillilehti ja seemneid kasutatakse mitte ainult maitseainena, vaid ka ravimina (vähendab arteriaalset vererõhku, soodustab söögiisu ja seedimist, seedetrakti tööd, rahustab närvisüsteemi).

Tillilehti tarvitatakse nii värskelt kui ka talveks soolatuna, külmutatuna või kuivatatuna (kuigi soolatud till kaotab oma väärtuslikud omadused).

Allikas: Seemnemaailm