VOONAKESTE VAIKIMINE: Hando Sutteri farmid on korjanud 1,8 miljoni eest toetusi, igapäevaselt käib närutamine loomade ja inimeste arvelt

 (133)
Lamba skelett võsa vahel polnud Leedri ja Lahetaguse külade lähedastel karjamaadel veel tänavu suvelgi mingi haruldus.
Lamba skelett võsa vahel polnud Leedri ja Lahetaguse külade lähedastel karjamaadel veel tänavu suvelgi mingi haruldus.ANDRES SEPP

Saaremaa Ökoküla endiste töötajate kirjeldustest selgub, et riigiettevõtte Eesti Energia juhi Hando Sutteri erafarmis võeti sadu hektareid maid rendile toetuste saamiseks, lambad surid ja piinlesid parasiitide käes ning ületunde maksti töötajatele mustast kassast. Kohtusse tunnistama läinud endisele töötajale tegi tippjuht ähvarduskõne.

“Kui sa sinna kohtusse tunnistama lähed, pean ma sinuga tegelema hakkama,” kirjeldab Saaremaa Ökoküla endine töötaja Taavo Piirsalu ettevõtte omaniku Hando Sutteri telefonikõnet. “Vastasin, et lähen kohtusse nii või naa, tegele siis minuga, kui tahad nii kangesti tegeleda. Andsin ta ähvardamise eest politseisse.”

Telefonikõneni viis juhtumiste jada, mis sai alguse 26. aprillil kahe aasta eest, mil neli Saaremaa Ökoküla töötajat ütlesid oma töölepingud erakorraliselt üles. Põhjuseks tõid nad ebainimlikud ja eluohtlikud töötingimused ning ettevõtte omaniku ja tegevjuhi toetuse puudumise loomakasvatusküsimustes.

Firmale kuuluvad lambad ja šoti mägiveised olid töötajate väitel alatoitunud ning suremus karjas suur. Farmihoonel puudus ventilatsioon ning talvel õhutamiseks lahti hoitud uste tõttu külmusid sageli jootmisseadmed, elektrijuhtmed rippusid niiskes ruumis laest maani ning akende ette löödi klaasi asemel odavad vineertahvlid.

Seotud lood:

Musta farmitööd tegevad töötajad ennast pesta ei saanud, tööruumides oli vaid kätepesuks sobilik kraanikauss. Ületunde tasustati sularahas mustast kassast.

Vilsandi saarele ja laiududele sõitmiseks anti kasutada paat, mis polnud merekõlblik – alus ei olnud tehniliselt korras ning oli arvele võtmata. Ükski jutt omanikuga aluse ohtlikkusest ei aidanud.

Kuna tööandja töölepingute erakorralise ülesütlemisega ei soostunud ning seadusega ette nähtud hüvitist välja ei maksnud, vaid süüdistas töötajaid lohakuses, kaebasid mõlemad osapooled asja töövaidluskomisjoni. Sealt liikus see eri kohtuastmetesse ja lõppes seisuga 2:2 – kahel juhul jäi õigus töötaja ja kahel tööandja poolele.

Loomad kaovad jälgi jätmata

Samal ajal tehtud fotodel on kõhnad lambad, turritavad abaluud villa alt paistmas. Ka korjuseid oli karjamaadel tol ajal tihti näha. Lammaste suure suremuse põhjuseks on tagantjärele peetud erinevate asjaolude ehk haiguste ja valede loomapidamisvõtete koosmõju.

Hando Sutter pani lammaste kadumise aga töötajate süüks ning firma toonane tegevjuht Meelis Laido esitas 2015. aasta lõpul politseisse sellekohase avalduse.

Kaks aastat väldanud kriminaalmenetlus lõpetati suures osas käesoleva aasta 31. mail, töös on veel vaid üks episood.

Prokurör Helga Aadamsoo selgitusel süüdistab Lääne ringkonnaprokuratuur 41aastast naist selles, et ta 2016. aastal loomakasvatusjuhina töötades müüs neli Saaremaa Ökokülale kuulunud lammast, kuid jättis müügist saadud tulu endale. Kõigi teiste lammaste kadumisega seotud kuriteokahtluste osas on uurimine lõpetatud kuritegusid leidmata.

Praegu on Lümandal asuva lauda territooriumil veised, varasematel aastatel on seal sügistalvisel perioodil peetud lambaid. Irina Mägi

Aadamsoo sõnul viitasid uurimise käigus kogunenud tõendid, et vabapidamisel loomad hukkusid looduses ning kadusid nii, nagu kaob metslooma korjuski. Müüdud nelja lamba episoodi kohtuliku arutamise aeg on määratud 2019. aasta veebruari, seni kedagi süüdi mõistetud ei ole.

Maalehele on süüdistatava isik ja nimi teada. Palvele juhtunut kommenteerida vastas naine, et mingit kuritegu ta toime pannud pole, kuid ennast ajaleheveergudel kaitsta ei saa – tal pole õigust kohtueelse menetluse andmeid avaldada.

Surid haigustesse

Esimene suurem loomade kadumise laine oli Saaremaa Ökokülas juba aastal 2004 või 2005, kui suvega suri Vilsandi karjamaadel 300 talle. Hiljem selgus, et neile sai saatuslikuks klostridioos ehk tallede äge kõhulahtisus. Ka hilisematel aastatel kadus villakandjaid palju eelkõige Vilsandilt, aga ka Saaremaalt. Osa maadest oli parasiitidega saastunud ja neil karjatatud loomad tõbedest kurnatud.

Hando Sutteri sõnul on talvesööt loomadele varutud. Irina Mägi

Loe veel

2008. aastal hakkas Saare­maa Ökoküla esimesena Eestis juurutama loomade elektroonilisi kõrvamärke ning ostis vastava loendussüsteemi. Süsteem aga tõrkus pidevalt, töötajad ei osanud seda kasutada ega parandada, lambaid ühelt karjamaalt teisele viies ei teostatud loendamist järjepidevalt. (Tööle saadi loendamissüsteem pärast tegevjuht Koit Kulli lahkumist alles umbes kaks aastat tagasi. – A. M. Loe Koit Kulli kommentaari SIIT.)

Nagu selgub Maalehe valduses olevatest dokumentidest, ei saanud lõpuks enam keegi aru, kui palju loomi tegelikult kadunud on. Meelis Laido poolt 2015. aastal politseile esitatud avalduses mainiti esmalt 200, seejärel kerkis arv tuhandeni, hiljem korrigeeriti see 740ni. PRIA loomade registris ja raamatupidamises arvud klappisid, paberil oli kõik korras.

Lambakasvatuses loetakse normaalseks aastaseks karjakaoks umbes kümme protsenti. Hinnanguliselt oli Ökoküla lambakarjas tol ajal 1500 lammast ning neist pea poolte kadumaminek pidanuks äratama tähelepanu.

Lammaste jäänused tänavu suvel Leedri ja Lahetaguse külade lähedastel karjamaadel. Andres Sepp

Kuna PRIA ega veterinaar- ja toiduamet loomade kadumisele registriandmeid jälgides mingit tähelepanu ei pööranud, kerkib küsimus, kas Ökoküla teatas iga isendi kadumistest loomade registrile nõuetekohaselt ehk seitsme päeva jooksul sündmusest.

Kolm aastat on möödas, karja seisund väidetavalt paranenud, kuid loomad hukkuvad endiselt. Tänavu Lahetaguse ning Leedri külade lähistel asuvatel karjamaadel tehtud fotodelt on näha erinevas lagunemisstaadiumis korjuseid ja laialiveetud jäänuseid.

Poollooduslikke karjamaid on karjatatud pikalt ilma puhkeaastata (siis ei saaks neile toetust). Sellisel karjamaal kasvav rohi ei toida loomi piisavalt.

Mulle meeldis seda firmat juhtida ja meil läks hästi.

Väidet, et Ökoküla kasutuses olevaid silo ja heina varumise maid pole uuendatud, peab Hando Sutter valeks ning laskis tõestuseks tegevjuht Andreas Välil Maalehele teatada, et 2017. aastal uuendati 59,23 ja tänavu 23,86 ha. Küsimusele, kui palju maid on Ökoküla kasutuses kokku (saamaks aru, kui suur osa on uuendatud), Väli ei vastanud.

Ühe töötaja sõnul jõuti millalgi sinnamaani, et osa lambaid olid nii vanad, et neil polnud enam hambaid suus ja nad pidid sööda alla neelama närimata. Hando Sutter neid karjast välja prakeerida ega müüa ei lubanud – pakutav hind oli liiga madal. Ka lihalambaid oli töötajatel raske müüa, sest need ei saavutanud kesistel karjamaadel omaniku seatud kaalupiiri, milleks esialgu oli 40, hiljem 30 kg.

Kuigi korjuseid võis selgi suvel igaüks karjamaadel ise näha, ei jõudnud info sellest veterinaar- ja toiduametini. Vastuseks Maalehe päringule andis amet teada, et 2017. aastal ei ole Saaremaa Ökoküla AS teatanud registrile ühegi lamba kadumisest, 2018. aastal on teatatud ühe lamba kadumisest.

Maalehele antud kommentaaris tõdes Sutter, et varem on tõesti probleeme olnud, sest raske on leida sobilikke inimesi, kuid praegu ei saa loomade väljanägemisele küll midagi ette heita. Miks loomad siiski sel suvel surid ja neist ametile teada ei antud, jääb selgusetuks.

Omanik kontrollib iga senti

Ta hoidis kõigel sõrme peal, et jumala eest ükski sent tema teadmata kuhugi ei läheks.

Neli aastat tagasi lahkus firmast seda esimesest päevast alates juhtinud Koit Kull. Kõrvaltvaatajate hinnangul tundub, et asjad hakkasid käest minema just siis.

“Mulle meeldis seda firmat juhtida ja meil läks hästi, aga nüüd olen juba aastaid eemal ega taha midagi öelda,” on kõik, mis Kullilt ettevõttes toimunu kohta teada õnnestub saada.

Küll aga pole Saaremaal mingi saladus, et edasised tegevjuhid Meelis Kuivjõgi, Meelis Laido ja Andreas Väli on ettevõttes olnud või on praegugi pigem statisti kui juhi rollis. Iseseisvalt tegutsemise õigust neil polnud ega ole, omanik kontrollib väiksemaidki tehinguid.

“Ta hoidis kõigel sõrme peal, et jumala eest ükski sent tema teadmata kuhugi ei läheks,” kirjeldab masinatega töötanud Taavo Piirsalu.

Ökoküla Lümandal asuv farm. Irina Mägi

Et arved olid sageli tasumata – seda tehti Sutteri ainuisikulisel korraldusel –, seisid traktorid kõige vajalikumal töötegemise ajal parandamise ootel või tühjade kütusepaakidega. Loomadele polnud võimalik osta vajalikke ravimeid ja söödalisandeid. Pikapeale muutusid tõvestavad bakterid-parasiidid resistentseks, ning kui ravimeid manustati, siis need ei mõjunud.

2013. aastal omandas Sutter lisaks MTÜ Ökoabi ja OÜ Vilsandi Niiduliha, mis hooldasid poollooduslikke rohumaid. Ning maid, mida hooldada, võeti sestpeale järjest juurde.

“Sain alles tagantjärele teada, et mingi maatükk on jälle rendile võetud. Oleks algul mu käest küsitud, kas võtta või mitte, oleksin kohe öelnud, et sellises võsas ei saa lambaid karjatada,” ütleb üks firmas töötanud loomakasvatusjuhtidest.

Enamik talledest, kes koos uttedega kevadel neile karjamaadele lahti lasti, said suve jooksul hukka. Jäid karjast maha, tallati rüselustes surnuks, niitis mõni haigus nad jalust, sattusid röövlooma või kotka küüsi.

Raha loomadest tähtsam

Lammaste suur suremus ja töötajate kurtmine töötingimuste üle viib küsimuseni, kas tegu võib olla omaniku hoolimatu suhtumisega.

“Kui järele mõelda, siis hoolis ta sellest, palju tal oma kaukas raha on – tundus nii vähemalt,” mõtiskleb Taavo Piirsalu. Tema sõnul oli tegevjuhtidel ettevõtte majandamine keeruline, nad pidid omanikuga hirmsat moodi võitlema, et saaks masinatesse kütuse ja loomadele vajaliku kraami. Elementaarsed asjad olid kogu aeg puudu.

Ka kaks aastat tagasi tegevjuhi kohalt lahkunud Meelis Laido kinnitusel oli tal firmat juhtida väga raske.

Mis selle raskeks tegi?

“Omanik,” sõnas mees ohates. “Tegevjuht on seal ainult nime pärast kohal. Ma olen kaht suurt firmat juhtinud, ühes oli tööl üle 200, teises enam kui sada inimest ja mingeid probleeme polnud.”

Töölt lahkus Laido seetõttu, et plaane, mis ta firma edendamiseks tegi, ei saanud ellu viia. “Polnud nagu mõtet jätkata,” lõpetab ta pisut nukralt.

Hando Sutter ise on siiani kõigile päringutele vastanud, et ei puutu igapäevaselt ettevõtte juhtimisega kokku. Maaleheni jõudnud kirjavahetus räägib teist keelt: omaniku loata ei toimu firmas midagi.

Üks töötaja kirjeldab juhtumit kaela kukkumas olnud töökoja uksega, mille vahetamise omanik resoluutselt keelas – uus uks olnuks liialt kallis.

Mingil hetkel hakati segastel asjaoludel farmis kohapeal tapetud loomadest lihatööstuses vorsti tegema ja seda müüma, saadud raha läks karpi, kust tekkis must kassa. Ühe töötaja sõnul raha raamatupidamisse ei jõudnudki, kulus otse karbist hädalistele asjadele nagu trakorijupid ja lammaste mineraalid.

Praegu on Lümandal asuva lauda territooriumil veised, varasematel aastatel on seal sügistalvisel perioodil peetud aga lambaid. Irina Mägi

Seda, et maksmata arvete tõttu (neid tasub raamatupidaja ainult Hando Sutteri loal) ei saa firmatöötajad tanklast kütust, on juhtunud mitmel korral. Väidetavalt on ka praegune tegevjuht seetõttu kanistritega traktoritesse kütust tarinud.

Krediidiinfos ja äriregistri infosüsteemis Saaremaa Ökoküla ASi, MTÜ Ökoabi ja OÜ Vilsandi Niiduliha andmete kohaselt on ettevõtted aastate jooksul saanud riiklikke toetusi peaaegu 1,8 miljonit eurot.

Käive ja kulutused tööjõule püsivad väikesed, kasumi asemel on pidev kahjum ning jaotamata kasum ligineb poolele miljonile (2016. aastal 490 191 eurot).

2017. aasta majandusaasta aruanded on kõigil Hando Sutteriga seotud põllumajandusettevõtetel siiani esitamata, tähtaeg kukkus 1. juulil.