Võru kunagine lihatööstur naasis vana ala juurde
Kui Aigar Pindmaa 2003. aasta novembris Eesti suuruselt teiseks vorstitootjaks kasvanud Wõro Kommertsi juhi ametist päevapealt lahti sai – seda tulevikunägemuste lahknevuse tõttu nõukoguga –, keskendus ta oma teistele äridele. Samas jälgis tähelepanelikult arenguid lihatööstuses, et ühel hetkel taas jalg ukse vahele saada.
Täiesti uus toode
Aprilli alguses, jõudsid mitmesse Võrumaa toidupoodi plasttopsi pakendatud lihapallid, minipirukad ja -pitsad. Valmistajaks Võrus äsja tootmist alustanud OÜ Luha AV, mille kahest omanikust üks on Pindmaa.
“Eesmärk oli teha midagi sellist, mida keegi veel ei tee,” põhjendab ta topsi pakendatud pirukatega turule tulekut.
Mõte teha mingit minitoodet, näljapeletajat, mida oleks hea loodusesse kaasa võtta ja mis ka käsi ega riideid ei määriks, tekkis Aigar Pindmaal tegelikult juba kuue aasta eest Kubijal metsajooksu tehes.
Läinud aastal hakkas mõte kuju võtma ning see ei piirdunud pelgalt enam lihatööstusega, vaid toiduainetööstusega laiemalt.
“Läbilöögivõimalused lihaturul on palju suuremad, kui tulla välja päris uue tootega,” põhjendab ta.
Maikuus on kavas jõuda Eesti suurematesse kaubanduskettidesse.
Kuna tooted on uudsed, mõeldi selleks puhuks välja ka uus bränd Näps, mis tuleneb sõnast näputoit.
Pindmaa sõnul on näps tervislik kiirtoit, mis valmistatud eestimaisest toorainest ja mida on mugav tarvitada nälja kustutamiseks nii pikematel autosõitudel kui ka kontoris ning miks mitte soojendatuna koduski.
“Näpsid ei pudise ega määri käsi,” toob OÜ Luha AV tegevjuht Peep Rahuoja välja ühe tähtsama eripära, mis nende toodete kasutamise nii autos kui arvuti taga mugavaks muudab. Plasttops, milles on ka minikahvel, mahub auto pudelihoidjasse.
Kui müügil olevad pagaritooted on enamasti valmistatud lehttainast ning süües pudenevad, siis nemad kasutavad pirukate tegemisel klassikalist pärmitainast.
Käte rasvaseks määrimise välistab aga see, et kõik tooted küpsetatakse ahjus, ka lihapallid, mida muidu enamasti frititakse, selgitab lihatehnoloogi haridusega Rahuoja.
“Meie teine eripära on see, et kasutame ainult veiseliha, kuna selles on vähe rasva – mis tähendab jällegi tervislikkust,” jätkab Rahuoja. Tervisele mõeldes on näpsides madal ka soolasisaldus ja võimalikult vähe E-aineid.
Kogu tooraine, välja arvatud maitseained, on eestimaine ja võimalusel ka Võrumaalt pärit. Nii kasutatakse praegu Mõnistes kasvanud Liivimaa Lihaveise lihaveiseliha, pirukates täidisena Misso kandi Nopri talumeiereis toodetud kohupiima, juustu ja sõira. Moos tuleb Sänna lähedalt Taarapõllu talust, porgand ja kapsas Tartu lähedalt Reolast.
Tagasi ka vorstiturule
Ettevõttel on suured tulevikuplaanid. Juba järgmise aasta lõpus peaks valmima uus tootmiskompleks Võru vallas. Kavas on ka uusi tegevusvaldkondi juurde võtta, kuid neist Aigar Pindmaa veel rääkida ei taha.
“Meie mõte on olla aastaks 2020 juhtiv Eesti kapitalil põhinev toiduainetööstus ja pakkuda tööd 200–250 inimesele,” jääb mees veidi salapäraseks.
Samas lubab Pindmaa, et lähiajal läheb ta kindlasti ka vorstiturule tagasi. Ta leiab, et nüüd soomlaste omanduses olevad lihatööstused on katsunud eestlaste toidulauale tuua uusi maitseid, kuid rahvas pole harjunud Soome päritolu vorste sööma.
“Meis on nii palju ajaloolist mälu ja rakumälu, et varasem maitse on meie inimestele omasem,” näeb Pindmaa põhjust, miks mõnelgi lihatööstusel enam nii hästi ei lähe.
