Otsetoetused ja tootjate konkurentsivõime
Madalad otsetoetused seavad meie põllumajandustootjad, võrreldes Kesk-Euroopa kolleegidega, ühisel turul ebavõrdsetesse konkurentsitingimustesse. Kui eri riikide keskmist otsetoetuste taset on lihtne mõõta ja võrrelda, siis otsetoetuste mõju konkurentsitingimustele on keerulisem hinnata.
Teame ju, et praegused tootmisest lahti seotud otsetoetused sõltuvad sellest, kas põllumajandusmaad on hoitud heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes, mitte sellest, mida põllumees sellel maal kasvatas. Seega ei mõjuta otsetoetused otseselt sisendite hindu ega põllumajandustoodete hindu. Samas mõjutavad need oluliselt põllumajandustootjate sissetulekut.
Mõju konkurentsivõimele
Põllumajandustootja võime teha tootmissisendite ostmiseks kulutusi sõltub tema sissetulekutest. Kuna otsetoetused moodustavad suhteliselt suure osa põllumajandustootjate sissetulekutest, võimaldavad kõrgemad otsetoetused teha ka sisendite ostmiseks suuremaid kulutusi.
Lühiajalises plaanis tähendab see, et põllumajandustootja suudab osta suhteliselt enam muutuvsisendeid, näiteks väetisi ja taimekaitsevahendeid. Kasutades enam väetisi ja taimekaitsevahendeid, saadakse üldiselt kõrgemaid saake. Kõrgema saagikusega kaasneb aga toodetava majandusliku lisandväärtuse suurenemine. Lisandväärtust võib käsitleda kui ühte konkurentsivõime mõõdikut, järelikult kasvab koos sellega ka konkurentsivõime.
Kuna otsetoetuste määrad lepitakse üldjuhul kokku pikemaks ajaks (seitse aastat), on neil põllumajandustootmise konkurentsivõimele ka pikemaajaline mõju. Pikaajaline stabiilne rahavoog otsetoetuste näol suurendab põllumajandustootjate usaldusväärsust ja atraktiivsust laenuandjate silmis ning võimaldab põllumajandustootjatel kaasata rohkem võõrkapitali (laen ja liising), tänu millele saavad tootjad teha suuremaid investeeringuid tootmistehnoloogiasse.
Kaasaegsem tootmistehnoloogia on enamasti kõrgema jõudlusega, s.t ühe ühiku toodangu tootmiseks kulutatakse vähem sisendeid. Seega, toodetav majanduslik lisandväärtus ning konkurentsivõime suurenevad. Neid lühiajalisi ja pikaajalisi seoseid kinnitab ka ELi riikide põllumajandustootjate majandusnäitajate statistika (FADN).
Otsetoetuste üle käivas diskussioonis on palju räägitud ka sellest, et kuigi Balti riikides on toetused väiksemad, on siin ka odavamad tootmissisendid – maa, tööjõud ja muutuvsisendid. On fakt, et maa ja tööjõud on Balti riikides, võrreldes Kesk-Euroopaga, tõesti odavad, kuid väetiste, taimekaitsevahendite, loomasööda ja muude muutuvsisendite hinnad ei erine Kesk-Euroopa omadest.
Tuleb arvestada ka seda, et ELis keskmiselt moodustavad tööjõukulud 10% ning maa rentimise kulud 5% põllumajandustootjate kuludest. Seega moodustavad need meie piirkonnas odavamad ning Kesk-Euroopas kallimad sisendid suhteliselt väikese osa tootjate kogukuludest.
Maa hind
Maa hinnast rääkides väidetakse tihti, et toetustasemete kasv toob kaasa maa hinna kasvu. See on osaliselt nii. Kui vaadata Euroopat tervikuna, sõltub maa hind kõige enam majanduse intensiivsusest ning elanike asustustihedusest. Mida suurem on riikide keskmine SKT ühe ruutkilomeetri kohta ning mida enam on riigis elanikke ühe ruutkilomeetri kohta, seda kallim on seal ka maa. Põllumajandustoetuste mõju maa hinnale on sellistes tihedalt asustatud piirkondades marginaalne.
Teisalt, marginaalsetes piirkondades, kus on peale põllumajanduse teiste majandusharude osatähtsus väike, asustus hõre ning maa ei ole väga viljakas, on põllumajandustoetuste mõju maa hinnale väga suur. Eesti puhul tuleks meil seega arvestada, et toetuste kasvades põllumajandusmaa hind tõenäoliselt kasvab. See on kasulik põllumajandusmaa omanikele ning kasvatab põllumajandusmaad rentivate tootjate kulusid.
Samuti tuleb arvestada sellega, et kasvavad toetused ja saagid suurendavad põllumajandusmaa kui ressursi tootlikkust. Kuna kapital otsib tootlikkust, kasvab ka tulevikus nii välis- kui kohalike investorite huvi põllumajandusmaasse investeerimise vastu. Selleks et vähendada põllumajandusmaa turul spekulatiivsete investorite huvi ning turumoonutusi, tuleks otsetoetuste saamine siduda maa põllumajandustootmises kasutamise tingimusega.
Seega on võitlus võrdsemate konkurentsitingimuste eest igati õigustatud, seda enam et praegused otsetoetuste tasemed põhinevad Eesti ja teiste Balti riikide puhul 1990ndate keskpaiga tootmistasemetel. Võrreldes 1990ndate keskpaigaga on aga siinne põllumajandustoodang tõusnud, samuti on otsetoetuste maksmise eesmärgid 20 aastaga muutunud ning muutuvad ka järgmisel ELi eelarveperioodil.
Seetõttu ei ole võimalik leida sisulist põhjendust, miks uute eesmärkidega otsetoetuste maksmisel peaks lähtuma sellest, milline oli riikide põllumajandustootmise maht 20 aastat tagasi. Rääkides põllumajandustootjate konkurentsivõimest, tuleb lisaks otsetoetustele kindlasti tähtsustada ka investeeringutoetusi ning teisi maaelu arengukava meetmeid. Otsetoetuste võimalik kasv tulevikus ei tohiks tulla maaelu arengukava vahendite arvelt.
