Eesti Kalastajate Selts – väärt kodanikualgatus või vääritu sobing?

 (10)
RAHVATANTSUTRENN
Allan Lahi rahvatantsutrennisFoto: Arno Mikkor

Kirgede torm: kalameeste foorumis www.kalale.ee on seltsiga seotut vaadatud - kommenteeritud ligi 35 000 korda

Märtsi alguses loodi Eesti Kalastajate Selts. See oli ammuoodatud sündmus, mis puudutab väidetavasti mitutsadat tuhandet õngemeest.

Ma ise pole jahimees ega mitte ka kalamees. Küll aga suhtlen nii jahimeeste kui kalameestega. Mul on olnud tõsine rõõm selle üle kui tugev diskussioonipartner on Eesti Jahimeeste Selts olnud riigile kasvõi jahiseaduse asjus. Ja on olnud mure, miks ei suuda tuhanded kalamehed ühineda. Nüüd on see viimaks sündinud. Palju õnne!

Asutajaliige Allan Lahi, tutvustage ennast.

Sündisin ja kasvasin üles Tallinnas, ülikooli ja esmase töökogemuse linnaks oli Tartu ning hiljem viis elu kümneks aastaks Rakvere kanti. Tõi hiljem sünnilinna tagasi. Elukutselt olen matemaatik-pedagoog ja enamuse tööajast töötanud erialaga rohkem või vähem seotud valdkondades. Alustasin õpetajana ja viimased seitse aastat olen planeerinud mitmeid tehnoloogia arendamisega seotud rahvusvahelisi rakendusuuringuid.

Kalastamishuvi sai alguse algklassi päevil ja realiseerus esmalt Pae karjäärides. 1976 liitusin Tallinna Kalaspordi Klubiga, olin aktiivne noorvõistleja nii võistluspüügis kui spinningu- ja lendõngeheidetes ehk castingus. Pärast ülikooli tuli pikem paus. 2006. aasta paiku liitusin klubiga taas nüüd kuulun ka selle juhatusse.

„Saatuslikuks“ sai küllap soov protsessides aktiivselt kaasa lüüa ja midagi ära teha, mitte jääda kõrvaltvaatajaks.

Naine ütleb selle kohta tavaliselt et „Jälle Sa ei suutnud vait olla“.

Ja tubli rahvatantsija olete ka.

Kui tubli just, aga ega trenne naljalt vahele ei jäta. Tantsime abikaasaga „Kelmiküla“ rühmas ja tants on üks ütlemata mõnus võimalus kaasaegsel tormakal ajal midagi koos teha. Kaks tundi emotsionaalset, aktiivset, aeroobset, sihipärast ja eestlasele loomuomast tegevust nädalas aitab ehk mõnegi haigusriski kaugemale lükata.

Äkki öelda hästi lihtsalt ja lühidalt, puust ja punaselt ära, milleks meile EKS-i üldse vaja on?

Kalamehed kiruvad tihti omavahel sisevete võrgupüüki või kuderändel kalade tragimist. Kadestatakse, et küll Soomes on palju kala, miks meil riik midagi kalavarude suurendamiseks ei tee. Aga sinnapaika see jääbki.

Olukorra muutmiseks on tarvis midagi teha, viia sõnum otsustajateni. Kodanikuühiskonnas koonduvad kodanikud selleks kodanikeühendustesse. Eesti Kalastajate Selts ongi harrastuskalastajate hääle kuuldavaks tegemiseks loodud kodanikeühendus. Organiseeritud koostöö ja plaanipärane tegutsemine on alati tõhusam kui lihtsalt rääkimine või üksikud aktsioonid.

Kuidas üldse asutamiseni jõuti? Kes asutajad olid?

Hajali väe koondamise vajadusest on räägitud aastaid. Omavahel või foorumis suheldes on räägitud küll, et tuleks teha, aga sinnapaika on need jutud jäänud. Aasta alguses oli vist koos kriitiline mass inimestest kes mitte ainult ei rääkinud muutmise ja koostegemise vajadusest vaid olid valmis selle nimel midagi ka tegema. 

Asutajate seas olid Eestis tuntud ja autoriteetsed harrastuskalastajad nagu Alvar Heiste, Andres Duuberg, Marek Rebane, Harry Pommer, Rein Truumets, Vladislav Koržets, Jaak Kask, Martin Meier, Aivar Sõrm. Ise jõudsin sinna ilmselt tänu kalaspordivõistluste korraldamisele – talipüügivõistlus Paunküla Karikas on aasta aastalt muutunud järjest populaarsemaks ja castinguga seostatakse mind ilmselt veelgi rohkem.

Eesti kalameeste foorumis www.kalale.ee käib tõeline kirgede torm. Seltsiga setotud postitusi on vaadatud ligi 35 000 korda! Kui aastal 2007 kõlasid etteheited, et miks keegi ei asuta seltsi, siis täna saavad pahameele osaliseks hoopis need, kes asja ära tegid. Kuidas seda mõista?

Inimestel on asjadest erinevad arusaamad, erinev elukogemus, erinevad vaated ja see on tore! Suurema sisemise variatsiooniga süsteemid on tavaliselt elujõulisemad.

Äkki on asi selles, et harrastuskalamees on loomult individualist. Ei tegutse ajujahis kollektiivselt vaid istub omaette, õng pihus. Ja kollektiivsus tekitab kalamehes ohutunde, et miks seda vaja, et keegi teine tahab mu kala ära võtta?

Ei ole individualist. Enamus tuttavaid eelistab kalastada ikka mõne sõbraga ja kalapüügivõistlused, kus koos sadu osavõtjaid, muutuvad järjest populaarsemaks.

Loe veel

Tegelikult peabki kalamehes tärkama ohutune kui ta näeb et keegi teine tahab tema kala ära võtta tehes seda ebaausal teel, näiteks kudekalu tappes, vooluvett võrgutades. Seadus ja selle rakendamine on selle koha pealt elule jalgu jäänud. Kalamehed peaksid end kuuldavamaks tegema.

Miks peaks lihtsal ussikeseleotajal kasu olema EKS-ist?

Ega siis kalamehe huvi pole ussikest leotada, kalamehe või kalanaise huvi on kala ausas võitluses kinni püüda. Teha seda täna, kümne, kahekümne aasta pärast. Oma huvi organiseeritult väljendades on ehk suurem lootus, et Eesti kalaveed rõõmustavad meid ja meie lapsi ning lapselapsi ka tulevikus.

Kui suurele liikmeskonnale loodate?

Ei ole kindlat piirarvu seadnud. Friedebert Tuglas on väidetavalt öelnud, et Eestis millegi muutmiseks läheb tarvis vähemalt 3000 ühes suunas tegutsevat inimest.

Kui tekib paljusid inimesi haarav liikumine on kiired tulema etteheited, et tegu on uue partei loomisega. Sama toimus näiteks „Teeme ära“ talgute puhul, rääkimata teatriprojektist „Ühtne Eesti.“ Nüüd on samasuguste etteheidetega Maaleht onlines välja tulnud ajaloolane Kalle Kroon.  Kas EKS soovib siis Eestis ja parlamendis võimu haarata?

Saan siinkohal vastata ainult enda nimel. See on väga huvitav mõte!

Keskkonnaministeeriumi tellitud uuringute kohaselt on Eestis harrastuspüüki proovinud kuni 300 000 inimest aastas. See on suurem hulk kui mistahes partei liikmes- või valijaskond ning võimaldaks mitte ainult absoluutset enamust parlamendis vaid jätaks kõikidele teistele kokku vaid paarkümmend kohta. Tegelikkus on selline, et kalamehed tahavad kala püüda.

Veel kardetakse, et EKS tahab ärastada nii kalandusalaseid eurorahasid ja ka kalastamiseks sobilikke veekogusid, muutes need n.ö valitud seltskonna pärusmaaks.

Ma ei tea, milliseid eurorahasid silmas peetakse. Seni pole EL vahenditest harrastuskalastust toetatud. Kuidas saab üldse „ärastada“ avalikku veekogu? Ilmselt on tegemist väga elava fantaasiaga.

Mis edasi saab? Selts on, mida tegema hakatakse?

Töö läheb edasi kahes suunas: organisatsiooni loomine ja strateegia ning tegevuskava loomine. Kui organisatsioni üldine raamistik ja peamised eesmärgid sai seltsi loomisel enam-vähem paika siis teed, kuidas nende eesmärkideni jõuda, tuleb kalameestel üheskoos. Teisipäeval, 15. aprillil tuleb kokku seltsi avatud nõukoda, kus tutvustatakse seltsi, plaanitakse koos edasist tegevust. Kalameeste seas on avatud nõukoja suhtes olnud elav huvi ning loomulikult on Maaleht samuti oodatud.

Milline on täna, mil EKS loodud tavalise n.ö lihtsa kalamehe võimalused seltsis oma hääl kõlama, soovid kajama panna?

Kalamehele ütleksin lihtsa sõnumi: mida rutem seltsiga liitute, seda suurem on võimalus seltsi tegemistes kaasa rääkida ja viia oma hääl otsustajateni. Olgu selleks siis mure kalavarude taastootmise, röövpüügi tõrjumise või sisevete võrgupüügi pärast. Üheskoos oleme kuuldavamad.