Eesti maatõugu veis

 (2)
Eesti maatõugu veis
Maatõugu veise tunneb ära valkjaspunase värvuse ja nudi pea järgi.Ago Ruus

Eesti maatõugu veisel on eestlastega sarnane minevik - tema saatus on olnud raske, kuid samas ka huvitav.

Tõu nimetus: eesti maatõugu veis

Tõuraamatu ja -seltsi asutamisaasta, koht: 1920, Pärnu

Levikuala: üle Eesti, rohkem Pärnu-, Saare- ja Raplamaal

Populatsiooni suurus (2005): ca 1500

Aretusorganisatsioon: Eesti Maakarja Kasvatajate Selts

Üldist

Eesti maatõugu veisel on olnud raske, aga huvitav saatus, mis sarnaneb paljuski eesti rahva saatusega. See tõug on kujunenud välja kohalikust aborigeensest karjast sajandite jooksul ning säilitanud erinevate katsumuste kiuste mitmeid tunnuseid - iseäraliku välimuse ja piima eripära.

Maatõugu veise tunneb ära ühtlase valkjaspunase värvuse, nudi pea ja tugevate jalgade järgi. Tema kasv on väiksem kui moodsates Eesti piimafarmides peetavatel musta-valgekirjudel ja punastel piimaandjatel.

Iseloomult on maakarja veis sõbralik, loomult uudishimulik, aga sealjuures isepäine ning tugeva karjainstinktiga. Teiste piimaveisetõugudega koospidamisel on ta väiksemast kasvust ja nudipäisusest hoolimata sageli karja juhiks. Ohu korral võtavad maatõugu veised ringkaitsesse ja peletavad kiskja või muu ohuallika üheskoos eemale.

Kuna ta on valiv sööda suhtes, esineb tal ka vähem seedehaigusi. Peale selle on ta veel vähenõudlik, pika ea ja kerge poegimisega. Maakarja veiste puhul tuleb ette vähem surnult sünde kui teistel Eestis kasvatatavatel veisetõugudel. Tema piim on kõrge rasva-, valgu- ja suhkrusisaldusega ning sobib hästi juustude, kohupiima ja jogurtite valmistamiseks.

Eesti maatõugu veis on eesti rahva kultuuripärand. Eelmistel sajanditel oli see valdav veisetõug Eesti- ja Liivimaal. Eestlane on pidanud maakarja, sest maatõugu veis on olnud siinsetes karmides tingimustes kõige vastupidavam. Tema sihipärase aretusega on tegeletud alates eelmise sajandi algusest. Enne Teist maailmasõda oli Eesti taludes 20 000 maakarja veist, kuid ajalookeeriste käigus on neid praegu järel kõigest pooleteise tuhande ümber. Nendest alla poole tuhande on tõupuhtad põlvnemisandmetega loomad. Väikese arvukuse tõttu kuulub ta ohustatud tõugude hulka.

Seetõttu hakatigi alates 2000. a maatõugu veiste kasvatamist riiklikult toetama. Suuresti tänu toetusele, aga kindlasti ka maakarja kasvatajate entusiasmile on hakanud maatõugu veiste arv tasapisi suurenema.

Ajalugu

Kuni 19. saj pidasid eesti talupojad aborigeenset karja. Lehmad olid väikesed (200-300 kg) ja andsid vähe piima (450-500 kg/a). Loomi peeti peamiselt sõnniku saamiseks.

19. saj algul hakati tooma Eestisse erinevat tõugu suguloomi Lääne-Euroopast. Need segunesid kohaliku karjaga, kaotasid sealjuures oma tõu iseärasused ning hävitasid suures osas ka kohaliku aborigeense veisekarja põhitunnused.

Sihikindel aretustöö eesti maatõu loomiseks algas 1910. a, kui  Eestisse toodi läänesoome tõugu sugupulle. Läänesoome paremaid pulle kasutati eesti maakarja parandamisel just seetõttu, et need kaks tõugu on omavahel väga sarnased.

Aastatel 1913-1914 viidi läbi ekspeditsioon tüüpiliste kohalike veiste leidmiseks. Kokku uuriti ja mõõdeti 1315 veist, neid iseloomustas väike kasv, nudipäisus ja valkjaspunane värvus, nende keskmine piimatoodang jäi 1500 kg kanti aastas.

1920. a asutati Eesti Maakarja Kasvatajate Selts, mille eesmärgiks sai kujundada välja eesti maatõugu veis, kellel pidi olema keskmine kehakaal ja tugev kehaehitus, hea vastupidavus kohalikele kliimatingimustele ja tugev tervis, samuti suur toodanguvõime ja kõrge rasvasisaldus piimas. 1930. aastateks oligi aretustöö vilju näha - tõukarjade loomad nägid välja nii nagu ette nähtud, samuti oli piimatoodang tunduvalt tõusnud.

Loe veel

Sõja, okupatsioonide ja kollektiviseerimise tagajärjel soikus aretustöö, hävis palju tõuloomi ning kari pillutati rajoonidesse laiali. Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi tegevus peatus. Erinevates majandites olevad maatõugu veised koondati siiski kokku Pärivere sovhoosi, millest kujunes eesti maakarja aretus- ja säilituskeskus. 1968. a oli kogu Eesti peale järel veel vaid 1050 maatõugu lehma.

Kuna loomade arv oli väike, tekkis sugulusaretuse oht. Selle ärahoidmiseks osteti verevärskenduseks sisse džörsi tõugu pulle. Tüübilt ja välimuselt eesti maakarjale üsna sarnase džörsi tõuga parandati oluliselt eesti maakarja piimaandi ning udara kuju.1980. aastatel katsetati ristamist veel šviitsi, äärširi, punasekirju holsteini ja läänesoome pullidega.

Eesti Maakarja Kasvatajate Selts taasasutati 1989. a. Selts hakkas korraldama maakarja tõuaretuse juhtimist, töö jätkus säilinud loomadega endistel põhimõtetel.

1990. aastatel kasutati taas ristamiseks džörsi pulle, verevärskenduseks soetati kaks rootsi punase nudi tõu pulli, kelle järglased on maatõu-tüübilised ja samuti nudid. Sisse osteti läänesoome pullide spermat. 1995-2005 oli kasutusel ka 69 kodumaise pulli sperma. Nii suudeti vältida sugulusaretust ning parandada maatõu geneetilisi omadusi.

1990. aastate teisel poolel tabas maakarja aretajaid veel üks tagasilöök - maatõu farmides ei suudetud täita kõikidele Eesti piimaveise tõugudele kehtestatud ühesugust piimatoodangu nõuet, seetõttu jäädi piimalehmatoetusest ilma. Suuremates farmides hakkas maakarja veiste arv vähenema. Parematele loomadele õnnestus siiski leida uued omanikud ja nii suudeti loomad päästa.

1990. aastate lõpul võis märgata maakarja piimatoodangu tõusu - aastane toodang stabiliseerus ca 4000 kg lähedale. Aga maatõugu veiste geneetiline toodanguvõime heades söötmis- ja pidamistingimustes võib olla 9500 kg piima aastas. Seda kinnitavad Lanksaare talus ja Põlula Katsefarmis läbiviidud katsed.

Eesti maakarja tänapäev

Eesti maatõugu veiste aretus- ja säilitusprogramm kinnitati 2004. a. Eesti riik väärtustab eesti kohalikke ohustatud tõugusid ning maksab nende kasvatajatele toetust. Nii saab ka eesti maatõugu lehma kasvataja alates 2000. a kõrgendatud määraga piimalehmatoetust. Rahaline abi on stabiliseerinud või veidi isegi suurendanud selle tõu arvukust.

Piimauuringud on näidanud, et maakarja lehmade piima koostis annab võimaluse töötada välja kvaliteetseid nišitooteid - juustu, kohupiima ja jogurteid. Selle heaks näiteks on perekond Veidenbergi tegevus Viljandimaal Pajumäe talus, kus valmistatakse erinevaid kohupiimakreeme ja jogurteid.

Maakari on leidnud kindla koha loodushoius rannaniitude ja looduskaitsealade hooldamisel. Praegu karjatatakse maakarja veiseid Matsalu ja Nigula looduskaitsealadel ning Saaremaa ja Ruhnu rannaniitudel. Nii säilib maakasutus ka põllumajanduslikult ebasoodsamates piirkondades, samuti nende alade bioloogiline ja maastikuline mitmekesisus. Maakarja nudi lehm on vaatamisväärsus ka turistidele.

Praegu peetakse maakarja lehma põhiliselt oma pere piima tarvis, seetõttu on enamik maakarjasid kuni kolmepealised. Rohkem kui nelja lehmaga farme on kõigest veerandsaja ringis. Suurim neist on Kristo Vahenurmele kuuluv 69-pealine tõufarm Pärnumaal.

Eesti maakarja tõufarmiks saab majapidamine või ettevõte, kus täidetakse Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi poolt välja töötatud nõudeid ja mille ülevaatusel hinnatakse veiste tõuraamatusse kuulumist, toodangulisi näitajaid, esmapoegimise vanust, näitustest osavõttu, karja tervist ja üldmuljet. Tõuraamatusse kantavad pullid ja nende emad peavad olema geneetiliselt uuritud.

2005. a koosnes eesti maakarja tõufarmide nimekiri 22 majapidamisest.

 Allikas: Ohustatud tõud. Põllumajandusministeerium, 2007.