Enno Siiber - elutöö tõuaretuses


Enno Siiber - elutöö tõuaretuses
Foto: VIIVIKA VESKI

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistult esimese auliikme tiitli pälvinud Enno Siiber peab oma suurimaks tööks Kehtna seemendusjaama väljaehitamist. See on ainuke siiani tegutsev seemendusjaam Eestis.

50 aastat tagasi oli neid jaamu üheksa, tõu­aretusreformi alguses 1991. aastal kolm, praegu üks.

“Ju ta oli kõige paremini välja ehitatud,” muheleb Enno Siiber, kes tänavu 77aastaselt, pärast rohkem kui poolsada aastat tõuaretuses töötamist koduseks jäi.

Viimased 14 aastat töötas Enno Siiber Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistus (ETKÜ) projektijuhina, viies Kehtna seemendusjaama vastavusse euronõuetega ja hoolitsedes tööohutuse eest.

Enno Siibri kodu asub Raplamaal Kehtna vallas Keava alevikus. Ta asus perega Tallinnast omal ajal sinna elama, et olla töökohale lähemal.

Keset õierikast aeda asuv maja pakub kuumal päeval kosutavat jahedust. Enno abikaasa Virve toob lauale värskendava joogi ja kutsub ära Muki, kes peab oma kohuseks külalist valju haukumisega tervitada.

Enno Siiber näitab kogumikku, mis anti välja 2010, mil täitus 125 aastat tõuraamatute pidamist Eestis. Ta on sinna kirjutanud artikli veisearetuse ajaloost Eestis, mis vaatab tagasi kuni 1210. aastatesse.

Otsus kogu eluks

Enno Siiber ise on veisearetusega seotud 1957. aastast, mil ta läks tööle Eesti mustakirju karja tõulavasse, mis paiknes Tallinnas Laial tänaval, kus praegu on põllumajandusministeerium.

Vahepeal tuli olla kolm aastat sõjaväes, seejärel töötas ta seal kuni aspirantuuri minekuni 1970. aastal. Töö kõrvalt oli ta lõpetanud kaugõppes EPA.

1973. aastal kutsuti värske põllumajandusteaduste kandidaat juhtima Tallinna põllumajandusloomade kunstliku seemendamise jaama Sakus. Varsti kolis jaam Kehtnasse. Nõnda on Enno Siiber 54 aasta jooksul töötanudki peamiselt kahes kohas.

Kui uurida Enno Siibrilt, kuidas tal elukutsevalik nii täkkesse läks, kahtleb ta, kas see noorena nii läbimõeldud oligi.

Valiku hetke mäletab Enno Siiber siiski täpselt.

Tema isatalu asus Järvamaal Koigi vallas Väike-Kareda asunduses. Vahepeal pidi pere siirduma Kohtla-Järvele pagendusse, muidu oleks ähvardanud sõit külmale maale. Siis sai isa teada, et sellest pääseb, kui teha Kohtla-Järve kaevandusega värbamisleping.

Kohtla-Järvel elasid nad kolm aastat, siis läksid Järvamaale tagasi, kuid kodutallu ei naasnud, vaid said Paide lähedale eramajja korteri.

Kord sõitis Enno sealt jalgrattaga Paidesse ja nägi Kahala meierei seinal kuulutust, et Türi põllumajandustehnikumi võetakse vastu õpilasi. Sealsamas sündis otsus.

Pärast lõpetamist suunati ta tööle Paide MTJi, kuid seal kohtus ta tõulava zootehnikuga, kes tegi ettepaneku töökohad ära vahetada.

Tõulava tollane direktor Valter Kutti manitses uue noore töötaja kõigepealt põhjalikult läbi.

“Eriti toonitas ta kutse-eetikat, et tõuaretaja peab dokumentide vormistamisel olema eriti aus,” meenutab Enno Siiber. Tõuloomade varumise koondised ostsid loomi kalli hinnaga kokku, hind sõltus numbritest tõutunnistusel. Kes vääratas, kaotas päevapealt töö.

“Kord oli karm,” tõdeb mees. Sellal oli tõulavas veel tööl n-ö vana kooli inimesi, kes olid vabariigiaegsetest tõuseltsidest üle tulnud.

Samas hoidsid töökaaslased kokku ja abistasid üksteist, olemata siiski familiaarsed. Töö juures tuli üksteist teietada, olgu või kümme aastat koos töötatud.

Säilitada tervikvara

Kui Enno Siiber 1973. aastal Sakku tööle läks, hakkas ta korraldama seemendusjaama üleviimist Kehtnasse. Projekteerijatel tuli olla n-ö ninapidi juures, pärast tuli töötajad leida.

Seemendusjaamu liideti ja piirkonnad üha kasvasid. Kui vabariigi tulles algasid reformid, olid jaamad alles Tartus, Rakveres ja Kehtnas. Tollane põllumajandusminister Harri Õunapuu kutsus Enno Siiberit ministeeriumisse loomakasvatusosakonna juhatajaks. Mees tunnistab, et ega ta väga minna tahtnud, kuid soostus tingimusel, et läheb niikauaks, kuni tõuaretusreform tehtud saab.

Eesmärk oli säilitada seemendusjaamade vara tervikvarana, et seda laiali ei kantaks, nagu majandite omaga juhtus – et seemendusjaamad suudaksid jätkata tööd. Selleks tuli vara vahepeal riigile anda.

Loe veel

“Meil taheti ka alguses, et jaotame loomad ja masinad laiali. Küsisin, kuidas me siis jagame, kes hoone saab, kõigile ei jätku. Mõni saab asfalditüki ja teine vana masinarisu, nagu tavaliselt oli. Roostes tehnikat ju taluõued täis,” tõdeb ta.

Läbirääkimiste jõud

“Tegimegi aretusühistu,” räägib Enno Siiber edasi. “Sellega oli sõdimist, ühistusse suhtuti nii, nagu oleks see vana kolhoosivorm, mis uude aega ei sobi. Kuigi kogu maailmas on tõu­aretus ühistulises vormis.”

1992. aasta novembris kutsusid nad Raplasse koosoleku kokku. Kogunes umbes 30 loomakasvatajat. Järgmisele koosolekule detsembris tuli juba sadakond inimest.

Juhatuse esimeheks valiti Peeter Kibe, kes määras tegevjuhiks Enno Siibri.

Seejärel tuli hakata riigilt vara erastama. Käis ka “kosilasi”, kes seda endale himustasid – Hollandist, Saksamaalt. Saksa ekspert hindas vara seitse korda kallimaks sellest, millega ühistu selle lõpuks endale sai.

“Läbirääkimistel on ikka suur jõud,” tõdeb Enno Siiber. Koos Peeter Kibega käisid nad kolm-neli korda erastamisagentuuri juhi Väino Sarneti jutul.

“Eks me riskisime kõvasti,” tunnistab mees nüüd. Viimastel läbirääkimistel leppisid nad hinnas enam-vähem kokku. Pärast seda kohtusid hilisõhtul Paides ühistu liikmetega ja arutasid, mida teha – kas tõmmata hinda veel alla või ei. Vähem pakkudes võivad jääda varast ilma, seda mitte tehes kaotada hulga raha. Otsustasid hinda alla tõmmata.

Öö hakul vormistas Enno Siiber dokumendid ümber, põrutas hommikul Tallinnasse ja lasi pakkumise kasti.

Järgnes vaikus, mis kestis kolm närvilist nädalat.

Lõpuks tuli kiri: tulge lepingut sõlmima.

Jätkas projektijuhina

Keerulised ajad ei lõppenud. Algaastail ei jaksanud farmid tõumaterjali osta, raha oli vähe. Siis tuli Venemaa kriis, piimaliitri eest maksti napilt ja sedagi ei saanud tootjad rahas kätte või said mitu kuud hiljem.

Aretusühistu ostetud tõumaterjal kippus seisma jääma, seda tuli müüa alghinnast tunduvalt odavamalt, et säilitada tõutuumik. Riik siiski toetas.

Samal ajal ostis osa paremal järjel farmereid ise spermat sisse, kuid see jäi neil seisma. Nende päästmiseks tuli ühistul see täishinnaga ära osta ja mitu korda odavamalt edasi müüa.

“Ühistu nõukogu esimees ütles mulle, et kui sa selle tehingu ära teed, lasen su kohe lahti. Samal ajal ministeerium pressis peale,” meenutab mees.

Asi läks niikaugele, et nõukogule taheti avaldada umbusaldust. Vaid mõni hääl jäi puudu. Selleks ajaks oli Enno Siiber jõudnud pensioniikka. Kuna samal ajal oli päevakorras Tartu seemendusjaamaga ühinemine, mõtles mees, et seda ta enam läbi ei tee, jääb hoopis pensionile.

Ühistu juhatuse esimehe Tanel Bulitkoga aru pidades jõudsid nad siiski selleni, et ta jätkab projektijuhina, sest seemendusjaama ehitised ja tehnoloogia tuli viia euronõuetega vastavusse. See sai tehtud ja nüüd võib Kehtna seemendusjaama tõumaterjali müüa kõikjale Euroopas ja ka väljapoole.

Praegu läheb Eesti piimatootjail hästi – piimatoodang kasvab, sellega ollakse Euroopas vähemalt esikaheksas. Edu põhjuseks on nii tõu­aretus kui ka loomade paremad elutingimused ja sööt, kuid ka suurfarmide lisandumine.

Eesti pullid on Euroopa Interbulli andmebaasis koos umbes 50 000 teisega, nende järglasi võrreldakse omavahel. Kehtna seemendusjaama pull Lambro on olnud seitsmendal kohal. Lambro imporditi 1997. aastal Hollandist, Enno Siiber valis ta välja.

Hoiab end kursis

Tõuaretusest rääkivat Enno Siiberit kuulates saab selgeks, et mõtetega mees veel pensionil pole. Ta ütleb, et eks kirjandust saab loetud ja internetis on palju materjali. Ka senine töökoht ei jää kaugele, aeg-ajalt astub ta sealt ikka läbi.

Mees räägib, et võttis koju jäädes kahe nädalaga seitse kilo alla. Kogu aeg mõtles tehtu ja algaastate peale ning kahtles, kas äkki oleks ikka pidanud jätkama.

“Nüüd hakkan harjuma,” sõnab ta muheldes. “No kaua võib, ükskord tuleb lõpetada. Üle viiekümne aasta töötatud sellel alal. Võiks pensionipõlve ka proovida.”