Ilmataadil oli igaks kuuks uus vimka
Ain Kallis, klimatoloog
Kõige suurema ilmaüllatuse tegi mulle aprillis nn jugavool kõrgel atmosfääris, mis kandis hääldamatu nimega Islandi vulkaani tuha Euroopasse. Tundsin end Uus-Meremaal (ühel kliimakonverentsil, kus vaeti ka vulkaanilise saasta mõju ilmastikule!) pea samuti kui meremehed 1941. aastal sõja puhkedes – millal ja kas üldse jõutakse koju. Mõni Jääsaare tulemägi on ju varem pursanud isegi aastaid ühtjärge.
Õnneks pääsesin nädala pärast Emiraatide firma lennukile. Aga vaid tänu oma nimele – ain tähendavat araabia keeles allikat. Ja suunda muutnud jugavoolule.
Mikk Sarv, loodusemees
Esimene suurim väntamine ilma poolt oli kevadtalvine lumi ja tuisk, mis meie Peipsi randa rajatud 300meetrise lumelabürindi nii täis tuiskas, et ükski vägi ei suutnud seda enam lahti kaevata. Sama väntamise järgmine samm oli kevadine kõrgvesi Peipsis, mis ulatus vana rannaluiteni. Paarsada meetrit rannaniitu tuli vee alt välja alles suve keskpaigaks. Hea oli selle juures see, et jää juuris üles märkimisväärse osa randa ummistavast pilliroost.
Maikuu üllatas mõnusate rannailmadega, paar nädalat oli nagu Vahemere ääres. Juuli lõpus tuli esimene kümneminutine tormikeeris, mis pool küla kaheks ööpäevaks elektrita jättis ja talvekütteks hulganisti puid langetas. Sügis tõi kaasa seenerikkuse, meie kandis ka õunarikkuse. Talve algus on taas lumerohke. Kokkuvõtteks võib öelda, et oli üks tõeliselt tõsiste aasta-
aegadega eestimaine aasta.
Kauksi Ülle, kirjanik
Kui pallo kõrdi ma olli inne 2009–2010 aasta talvõ kuulnuq, et vanast olliq suvõq kuumõmba ja talvõq külmembä, a jutus oll tuu jäänüki. Kõgõ kannat läbi mõtsa kuuli minnäq mitu kilomiitret ja kelgumäe pääl pümmeni mässätä. Aga 2010. aasta algusõn olli küll Obinitsan kesk küllä koton lumõvangin. Pulleritsu Priit Postimehest naas Tartust sõitma et intervjuud tetäq, a püürd jo inne Kambjat tagasi.
Suvõl oll jäl hobõsõkarjatamisega sääne nali, et tull vana-aignõ elorütm. Kell 3 üüse vei hobõsõ vällä, kell 10 hummugu tõi tagasi. Peräst õdagu kell 8 vei vällä. Kell 12 ai sisse jne. Eks ma nii saigi aru, kuiss tuu muistnõ elo käve. Iks päävä perrä ja aastaao perrä. Talvõl sälg vasta ahju käsitüüd teteh ja suvõl põhitöid varravalgõh teteh.
Mati Narusk, filmimees
Meie maakodu akna all kasvab kolme meetri kõrgune kaunis kadakas, austamaks hiidlasest ämma ja tema suguvõsa helget mälestust. Sai see puukene tillukesest peast majale liiga lähedale istutatud, peaaegu räästa alla, nagu tahaks talle otse toa aknast pai teha. Nüüd on kaks lumerikast talve toonud kadakale kuhjaga katsumusi.
Plekk-katuselt alla tormavad lumelaviinid on armsa puu mitu korda enda alla matnud ja sundinud teda raske koorma all maani kummarduma. Ei aidanud ka kadaka maja külge kinni sidumine. Kütked katkesid, sest lume jõud ja kadaka paine on kõikvõimsad. Enne jõule kaevasin ta hange seest uuesti välja – täiesti looka paindunud, aga murdumatu. Selja ajab uuesti sirgu küll alles jaanipäevaks, aga siis on ta jälle endine, võib-olla isegi tugevam.
