JUHTKIRI | Andres Eilart: Aasta Põllumehe tiitli kandidaadid on ausa visaduse esindajad

 (1)
Andres Eilart
Andres EilartSVEN ARBET

Tänavu sügisel seisin jälle Andri-Peedo talu kitsede vahel. Noor talupere osales 2017. aastal me “Aasta põllumehe” konkursil. Olid just riigipiirile teinud suure investeeringu ja silmist vaatas vastu tegutsemistahe.

Nüüd, paar aastat hiljem, tekkis võrdlushetk. Seesama filigraanselt üles ehitatud laut, keerulisel turul oma leidmine, kindlasti ports tagasilööke, aga ka vilja kandnud pingutused tootestamisel, Eesti maitse otsingud. Hea tunne tekkis farmiuksel. Déjà-vu hiljem kusagil poekassas, kui tolle talukauba kotti pistsin. Sest teadsin, milline aus visadus on pakendis.


Samal ajal, kui riik tahab eestlased abstraktsete võtetega maale kolida, pakub Nopri talu peremees Tiit Niilo (ka olnud aasta põllumehe kandidaat) välja praktilisi ja käegakatsutavaid lahendusi. Siirast visadust on ka siin, kuidas mõtestada maaelu.

Muidugi iseloomustab seesama visa joon ka “Aasta põllumehe” konkursi seekordseid kandidaate. Usun, et saate järgnevatelt külgedelt kinnitust.

Tuleval aastal valime aasta põllumeest juba 20. korda. Praegu võtame kostiks kaasa viljarekordid, toiduohutuse massiivse debati, maaelu rikastamise programmid. Ja ereda visaduse.