Kas biokütused on Eestis fossiilsetele kütustele tõsiseltvõetavaks alternatiiviks?
Raul Potisepp uuris biokütuseid ja nende kasutamist Eesti kontekstis. Valminud uurimuse tulemusest kirjutab ta pikemalt Bioneer.ee-s, alljärgnevalt lühiülevaade.
Rahvusvaheline Energiaagentuur on paar aastat tagasi välja öelnud, et tõestatud nafta varusid jätkub umbes 45 aastaks (maagaasi 60 aastaks), eeldades, et tarbimine jääb tänapäeva tasemele. Lisaks sellele asuvad enamus varusid poliitiliselt ebastabiilsetes regioonides. Nendele põhjustele tuleb kindlasti lisada fossiilsete kütuste põletamise kõrvalmõjud keskkonnale.
Biokütused on üheks fosiilkütuste alternatiiviks, mille üle on viimastel aastakümnetel palju arutletud. Eelmise kümnendi keskel jõudis ka Eestisse biokütuste vaimustus ning üle riigi alustasid tegutsemist mitmed biokütuse tehased, mis aga sulgesid oma uksed üsna pea. Sulgemise põhjustena toodi välja nii majanduskriisi, tarbijate teadmatust kui ka riigi ebastabiilset toetuspoliitikat biokütuste suhtes.
Kas kodumaiseid biokütuseid saaks nii palju toota, et meil poleks enam vaja importida naftast tehtud transpordikütuseid? Juhul, kui see on võimalik, millised oleksid Eestis toodetud biokütuste keskkonnamõjud ja kui kalliks see läheks? Millised liikumisvahendid võiksid biokütuseid tarbida?
Eestis on suures koguses kasutamata põllumaad, mis moodustab mõningate hinnangute kohaselt koguni 10% riigi pindalast. Seda põllumaad kasutades saaks toota palju biokütuseid. Kui kasutada 200 000 hektarit ehk poolt sööti jäänud maast biokütuste kasvatamiseks, saaks sellest toota umbes 35% Eesti transpordisektori praegusest vajadusest. Siinjuures tuleb rõhutada, et seda saab arvutuste kohaselt teha ilma, et ühtegi hektarit oleks vaja võtta toidu tootmise arvelt.
Uuring näitas, et Eestis on kasumlik biokütuste tootmine võimalik. Seda juhul, kui biokütuste baasmaterjalina kasutatavaid taimi ei kasvatata metsade ega soode arvelt ning kui taimekasvatus toimub kunstlike väetiste ja taimekaitsevahendite liigse kasutamiseta. Keskkonnamõju sõltub põlluharimise viisidest.
Raudkindlalt midagi väita ei saa biokütuste keskkonnasõbralikkuse kohta, sest Eestis puuduvad vastavad uuringud biokütuste täieliku elutsükli kohta. Enne, kui laialdane tootmine saab alata, tuleb uurida, millised on keskkonnasõbralikumad ning majanduslikult tasuvamad taimed biokütuste tootmiseks Eestis.
Küsimusi tekitab ka kodumaiste biokütuste hind, sest meil puudub hinna osas reaalne kogemus.
Peamised põhjused, mille taga laiaulatuslik biokütuste tootmine ja tarbimine seisab on majanduslikud ning poliitilised. Kui valitsus tekitaks keskkonna, milles biokütustest huvitatud investorid ennast kindlamini tunneksid, võiks kodumaine biokütuste tootmine ning tarbimine hüppeliselt kasvada. Iseasi on see, kas me seda tahame?
Hetkel võib järeldada, et ilmselt tuleb tahtmine koos tõsise vajadusega. Selleks osutub suure tõenäosusega Euroopa direktiiv, mis 2020. aastaks käsib 10% riigi kütuste tarbimisest biokütusega varustada.
Täismahus saab artiklit lugeda SIIT.
