Kas jahimees vastutab uluki tekitatud kahju eest?
Seda on kuulnud ilmselt kõik jahimehed, et metsas elavat ulukit peetakse meil peremehetuks varaks. Jahimehel tekib õigus ulukit omada alles pärast looma küttimist. Samas ütleb nii kehtiv jahiseadus kui ka uue redaktsiooni eelnõu, et jahipiirkonna kasutaja on kohustatud hüvitama maaomanikule jahiulukikahjustused. Loogiliselt arutlev inimene tahaks nüüd küsida, miks peab peremehetu uluki tekitatud kahju eest vastutama keegi, kes hea jahiõnne korral võib küll saada sellest metsloomast tekkiva jahisaaduse omanikuks, kuid suure tõenäosusega seda siiski ei juhtu ja tal puudub kahjustajaga igasugune arvestatav seos.
Asjaõigusseadus määratleb loomi (ei tehta vahet, kas on tegu kodulooma või ulukiga) õigusobjektidena, kellele kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid seadusesätteid. Kodustatud elukad loetakse inimese tahtele alluvateks, neid saab vabalt müüa, kinkida, vahetada jms, samuti vastutab peremees täiel määral looma tekitatud kahju eest. Ulukitega on aga lugu märksa keerukam, sest puudub konkreetne omanik, kellega looma asjus läbi rääkida, kellele nõudeid esitada või kellelt vastutust nõuda.
Nagu öeldud, tekib omandisuhe alles pärast uluki surmamist. Ulukid ei ole reeglina märgistatud ja nende pahategusid ei saa seetõttu konkreetse isendiga seostada. Ka langeb küttide saagiks vaid väike osa metsaelukatest, ülejäänud lõpetavad oma maise teekonna peremehetu objektina. Oleks väga ebaõiglane nõuda kogu ulukikahju hüvitamist vaid kütitud ulukite omanikelt, sest nende loomade põhjustatud kahjustused moodustavad üpris väikese osa kogukahjust.
Ometi soovib ühiskond vastutuse ulukikahjustuste eest kellegi õlgadele veeretada. Loe edasi SIIT.
