Kui rohelist Euroopat me päriselt tahame?
“Peaaegu pool Euroopa põllumaast on stressis ja selles napib orgaanilisi aineid,” väidab EK põllumajandusvolinik Dacian Cioloş.
Tema andmetel kannatab ligi veerand maadest erosiooni all, mitmed ökosüsteemid on kadumas, põllulindude arvukus on viimasel kahel kümnendil vähenenud ligi veerandi võrra ja rohumaade liblikate arvukus isegi 70%.
Selliste arvude valguses tundub õigustatud Cioloşe seisukoht, et põllumehi ei saa enam vaadata kui lihtsalt tootjaid, vaid nende tegevus peab tagama loodusrikkuste säilimise. Laias laastus sama meelt paistab olevat ka Euroopa avalikkus.
Eurobaromeetri septembris avaldatud küsitlustulemuste kohaselt pooldab 44% eurooplastest seisukohta, et otsemaksete sidumine keskkonnahoidliku käitumisega peab olema ühesugune üle terve liidu. Kolmandik aga usub, et seda võiks nõuda ainult neilt riikidelt, kus olukord kõige hullem.
Greening’u toetusraha saamise eeldus oleks uute lisameetmete rakendamine, mis läheksid kaugemale senistest otsetoetuste saamiseks vajalikest keskkonnanõuetest.
Greening’u kolm vaala
Cioloş pakub välja kolm tingimust, mille täitmisest rohetoetuste saamine sõltuma hakkaks.
Esimene tingimus oleks püsirohumaade säilitamine, mis tähendab, et seniseid heina- ja karjamaid ei tohiks põldudeks muuta. Talu rohumaad peavad säilima sellel tasemel, millised nad on 2014. aastal.
Teine nõue puudutab põllupidamist: iga talunik peab kasvatama vähemalt kolme põllukultuuri, kusjuures ühegi osakaal ei tohi ulatuda üle 70% põllupinnast. Samas ei tohi kõige väiksema kasvualaga kultuur võtta enda alla vähem kui viis protsenti põllumaast.
Kolmas nõue sätestab, et vähemalt 7% põllumajandusmaast oleks jäetud tootmisest välja. Nii säiliksid ökoloogiliselt olulised maastikud ja taimekooslused. Selle alla ei lähe püsirohumaad, küll aga hekid, põllu- ja teeservad, puhvervööndid, kesa, metsad ja väiksemad puudesalud.
Tulud vähenevad
Ettepanekus lubatakse, et mahetoodangut andvad farmid saaksid 30% lisatoetust automaatselt, kuna nende tegevus vastab keskkonnanõuetele juba niigi. Samas peavad aga Natura 2000 aladel tegutsevad talunikud rohelise toetuse saamiseks täitma nende alade jaoks kehtestatud erinõudeid.
Sellised Euroopa roheliseks muutmise plaanid on ära teeninud ulatusliku kriitika.
Paljud tootjad rõhutavad, et ajal kui maailmas napib toitu ja energeetilist toorainet, on osa põllumajandusliku maa tootmisest kõrvale jätmine ebapraktiline.
Näiteks märgivad Euroopa ühe suurima farmerite lobiorganisatsiooni Copa-Cogeca juhid oma ühisavalduses, et pole mõttekas nõuda farmidelt tootmise lõpetamist kindlal protsendil põllumaast, kui vajadus toidu järele maailmas kasvab ning tootmist ähvardavad üha sagedamini põuad, üleujutused ja tormid.
Dublini Trinity kolledži Euroopa põllumajanduspoliitika emeriitprofessor Alan Matt-hews tõdeb oma ülevaates, et greening’u meetmed vähendavad pakkumist ja tõstavad hindu. Ta viitab Euroopa Komisjoni koostatud mõjuhinnangutele, mille kohaselt greening’u kulu võib ulatuda 33 euroni hektarilt ning sellest poole tekitab püsirohumaade hoidmine. Arvestades, et Euroopa Liidus on umbes 160 miljonit hektarit toetuskõlblikku põllumaad, oleks farmerite aastane kulu greening’ust umbes 5 miljardit eurot.
Euroopa Komisjon on hinnanud ka greening’u mõju põllumajandustoodangu turuhindadele. Kasvatatavate kultuuride mitmekesisuse nõue tõstaks odra, nisu ja suhkrupeedi ning riisi hinda. Kõrgemad söödahinnad ohustavad ka loomakasvatajate tulusid. Kui kõik greening’u kulud kokku võtta, võib põllumeeste tulu kahaneda 2%.
Viis nädalat pärast ÜPP reformipaketi esitamist lahknevad seisukohad greening’u suhtes selle terviklikust tagasilükkamisest kuni detailide pisiparandusteni. Võib vaid ette kujutada, kui lai tööpõld riikide esindajaid ministrite nõukogus ning saadikuid Euroopa Parlamendis ees ootab.
Kui riigid omavahel ja poliitilised jõud Europarlamendis kokkuleppele saavad, tuleb neil oma seisukohad veel ka üksteise jaoks vastuvõetavaks lihvida.
Praegu on kindel vaid see, et mingil kujul jääb keskkonnateema otsemaksete süsteemi sisse. Vastasel korral peaks EL oma keskkonnaalastest ideaalidest üldse lahti ütlema.
Ettepanekud
Püsirohumaad tuleb säilitada: heina- ja karjamaid ei tohiks põldudeks muuta, vaid need peavad säilima 2014. aasta tasemel.
Farmer peab kasvatama vähemalt kolme põllukultuuri, kusjuures ühegi osakaal ei tohi ulatuda üle 70% põllupinnast.
Tootmisest tuleb välja jätta vähemalt 7% oma toetusõiguslikest hektaritest ja kasutada seda ökoloogilistel eesmärkidel – kesa, maastikuelemendid, puhvervööndid.
KOMMENTAAR
Roomet Sõrmus
EPKK juhataja
Arvestades meie loodustingimusi, on kindel, et Eestile ei peaks enam kehtestama täiendavaid keskkonnaga seotud nõudeid.
Kõige vähem sobib meile ettepanek jätta tootmisest välja vähemalt 7% oma toetusõiguslikest hektaritest ja kasutada seda ökoloogilistel eesmärkidel (nt kesa, maastikuelemendid, puhvervööndid).
See nõue võib olla aktuaalne intensiivse maakasutusega Kesk-Euroopa riikides, kuid Eestis sellest olulist keskkonnakasu ei tõuse.
Näiteks Belgias ja Hollandis majandatakse väga intensiivselt koguni 73–77% põllumaast, samas kui Eestis on kõrge kasutusintensiivsusega põllumaa osatähtsus vaid 2% ja madala intensiivsusega majandatakse meil 77% põllumaast.
Olukorras, kus Eestis on tootmisest väljas vähemalt 200 000 hektarit põllumaad, tekib küsimus, miks peaksime veel rohkem korralikku maad tootmisest välja jätma.
Esmapilgul tundub, et ÜPP rohelisemaks muutmine ei tohiks ekstensiivsele Eesti põllumajandusele probleeme valmistada.
Nii see aga pole. Kui praegu on täiendavate keskkonnakohustuste võtmise eest võimalik saada maaelu arengukavast lisakompensatsiooni, siis tulevikus on kavas hulk selliseid nõudeid siduda pindalatoetuse maksesse.
Juhul kui komisjoni plaanid realiseeruvad, on Eesti põllumehed kõige suuremad kaotajad, sest plaanitav otsetoetuste tõus kataks keskkonnatoetuste vähenemise alles umbes seitsme aasta pärast. Lähiaastatel aga jääks põllumehe rahakott hoopis õhemaks.
Kui suured erinevused liikmesriikide otsetoetustes säilivad, pole mõeldav, et Eesti põllumehed suudavad täiendavate keskkonnanõuete rakendamisel konkurentsivõimet säilitada.
Leiame, et ELi eri piirkondade keskkonnaseisund on piisavalt erinev selleks, et rakendada igas piirkonnas just sinna sobilikke nõudeid.
Keskkonnanõuete karmistamise asemel peaks hoopis soodustama investeeringuid teadmiste kasvu, jäätmemajandusse, energia- ja materjalisäästu.
Arendama peaks bioenergia tootmist, põllumajandusjäätmete ja kõrvalsaaduste kasutamist, tehnoloogiaid kasvuhoonegaaside vähendamiseks jms.
