Kuidas paistab piimanduse seis põllumehe pilgu läbi
Eestimaal on jõudluskontrolli andmetel seisuga 1.05.2011 alles ainult 89 932 lüpsilehma (avalik info jõudluskontrolli koduleheküljelt). 28. aprilli Maalehega kaasas olnud Tere ASi kommertsväljaandes ilmunud Ülo Kivise artiklis märgitud 95 000 lüpsilehma ei ole olemas, sest kõik jõudluskontrolli all olevad lehmad saavad toetust, teised mitte. Kuskohas seda viit 1000pealist karja varjatakse, ei oska keegi öelda.
Nii-öelda vabu lehmi on Eestis mitte üle 500. Viimase kahe aastaga on vähenenud üle 100 karja, kes on saadetud tapamajja, seda “tänu” ülimadalale piima hinnale. Aastatel 2004–2011 on piimatootmisest kadunud 27 000 lehma (aretusühistu andmetel).
Ülo Kivine võrdleb tehast taksoga — võrdlus on õige, pooled taksod tuleks saata vanarauda, sest reaalset piima enam kunagi juurde ei tule. Kuid “taksosid” kerkib juurde kui seeni pärast vihma.
Samuti ei ole mõtet rääkida Eesti piimakvoodist, mida pole kunagi täidetud. Praegune kvoot on 664 758 tonni. Perioodil 2008–2009 täideti kvooti 607 216 tonni, sellest töötlejale müüdi 600 949 tonni. Perioodil 2009–2010 täideti kvooti 589 367 tonni, sellest müüdi töötlejale 583 649 tonni. Vähenemine vastavalt 17 848 tonni ja 17 299 tonni (PRIA andmed).
Samuti tekitab väärarusaama Ülo Kivise skeem piimahinna jagunemisest tootja, töötleja ja riigi vahel. Piimatootja ei müü ju tööstusele 2,5% rasvasisaldusega piima, vaid näiteks Külmsoo talul oli see aprillis 4,43%. Tööstuse lisatulu on orienteeruvalt 8 eurosenti (1.25 kr) liitri pealt. Kogu piima varumisest, mis on 1600 tonni päevas, on joogipiima osakaal 257 tonni (2010. a andmed). Ülejäänud tooted on tunduvalt suurema lisaväärtusega.
Eesti põllumees ei otsi seiklusi, müües oma toodangut otse Eestist välja. Kuid see on ainus võimalus ellu jääda. Kui ei oleks väljamüüki, siis piima hind kukuks järsult, sest nn taksojuhid ei taha veel sellest aru saada, et alla omahinna piima toota ei ole võimalik.
Soome näitajad on oluliselt kõrgemad kui Eestis. Minu sõbral piimatootja Ylilestil oli jaanuari piimahind 0.41, minul 0.31 eurosenti (vastavalt 6.42 ja 4.85 kr) liiter. Ometi oleme klimaatiliselt lähemal Soomele kui Leedule.
Mõni aasta tagasi tegid maaülikooli teadlased piima omahinna arvutusi. Sellest järeldus, et jätkusuutlik on sektor, kui piima hind on 5.20 kr (0.33 eurosenti). Aastad 2009–2010, kui hind langes 3.10 kroonini (0.20 eurosenti), sõid piimatootja taskusse sellise augu, mida annab veel lappida selle aasta lõpuni.
Piimatoodang ei saa kasvada väga lihtsal põhjusel. Põllumehelt küsib pank igas kuus raha ja panka ei huvita, kust see raha tuleb. Nii ongi, et olude sunnil tuleb tiine mullikas müüa välismaale ja saada raha kohe kätte, selle asemel et teenida sama kasum läbi piima kolme aasta
pärast.
“Taksojuhtidele” paneksin aga südamele, et ilma piimata tuleb tööstuse ümberprofileerimine kiiremini ära teha.
Raivo Musting on Külmsoo talu peremees, piimatootmises 22 aastat
