Mesila loomisest ja mesilaste hooldamisest
Kõigepealt inventar - tarud ja raamid. Kellel raha rohkem, läheb müügimehe juurde ja ostab kõik uued riistad. See variant on kõige parem ja hügieenilisem.
Kui endal on tarusid, mis on lihtsalt tühjaks jäänud, ei ole probleemi. Need tuleb puhtaks kraapida, ära remontida ja värvida.
Juhul kui kellegi käest tarud toote, on asi keerulisem. Me ei tea, miks nendes tarudes mesilaste elu lakkas. Tuleb arvestada kõige halvema variandiga - haudmemädanikuga.
Kõigepealt tuleks sellises vanas tarus mehaaniliselt eemaldada kogu mustus. Seejärel kas põletada tulega (leeklamp, gaasipõleti või lihtsalt bensiin), pesta seebikivi lahusega või Virkon S-iga. Ilusa ilmaga võib lasta veel päikesevalguselgi tarusse paista. Ultraviolettkiirgus pidi olema kõige puhastavama toimega. Kärjeraamid tuleb ka valmis teha ja vahapõhi sisse sulatada.
Põhimõte on, et kõik tööd, mis võimalik, tuleb talvel ära teha, suvisel ajal on tegemist niigi kuhjaga.
Kui tarud ja raamid valmis, aga mesilasi veel üldse ei ole, siis tuleb ostusoovist mesinikele teada anda. Mõnede mesilasperede olemasolu korral tuleb peale puhastuslendu neid turgutama hakata lisasöödaga. Võib osta valgusööta müügimehe käest või valmistada ise, lisades suhkrulahusele või pudersöödale erinevaid valgu- ja vitamiinilisandeid (soja, pärm, veri, okkaleotis, C-v itamiin, õietolmuasendaja jne). Mina ise pooldan pudersööta, mille sisse on lisatud õietolmu või tühjadest kärgedest korjatud suira. See on mesilastele kõige suupärasem toit.
Ainult tugev ja elujõuline pere on ohtra mesilaste ja haudme olemasolul paljundamiseks ja uute perede tegemiseks kõlbulik.
Üpris tihti on kuulda nii mõnegi mesiniku ütlemist - „Ma ei leia ema perest üles, ma pole mesilasema kunagi näinudki". Sedasi tööd teha on ikka väga raske, kui mitte võimatu.
Osa mesinikke laseb teadlikult mesilasperedel sülemleda. Neist saab ilusti ülesehitatud kärgi
Aga seda peab meeles pidama, et sülemlejad mesilased jäävadki sülemlema, nad ei allu mesinikule. Meetoodangu saamine sellistelt peredelt on väga küsitav.
Mesilasperede paljundamine
Juhtub, et mesilaspere sagib, on närviline ja tige, ema otsimine raske. Siis võib pere jaotada pooleks, nii haue kui sööt. Kuhu poole ehitatakse seejärel aseemakupp, seal ema puudub. Sinna tuleks anda emakasvatusmesilast toodud uus noor ema.
Olgu näiteks olukord selline - ilm ilus, on oodata ohtrat nektarit, tugevas paljundatavas peres on 12 - 14 raami kaanetatud hauet. Südapäeval, kui lennumesilased on väljas, otsitakse ema üles,
pannakse ajutiselt puuri ja hiljem jäetakse samasse tarusse koos lennumesilastega ja perele juurdepandavate kärgedega. Perest antakse ära igasse uude tehtav asse peresse 4 haudmeraami ja kaks söödaraami. Igasse uude peresse antakse uus noor ema. Vana pere,
kuhu naasevad lennumesilased, pühendub nüüd mõneks ajaks ainult mee korjele. Hauet hooldada on ju napilt.
Uued tehtud kunstpere koosnevad ainult tarumesilastest ja on sõbralikud antava uue ema vastu.
Kunstperet võib teha ka järgmiselt. Südapäev al leiame pere, kus on ohtralt hauet ja noori mesilasi. Otsime üles ema, jälgime, et ta raudselt vanasse tarusse jääks. Võtame sellest perest kolm raami kaanetatud hauet ja kaks raami sööta uue tehtav a kunstpere jaoks. Koputame lisaks veel mõnelt kärjelt noori mesilasi. Järgmisel päeval anname selliselt tehtud kunstperesse uue noore ema.
Kirjandust lugedes leiame sealt väga palju erinevaid mooduseid mesilasperede paljundamiseks.
Eelistada tuleks uutes peredes kunstlikult kasvatatud noorte paarunud mesilasemade kasutamist.
Igasuguse paljunduse õnnestumise aluseks on ilus ilm ja nektarikorje olemasolu. Kui juhtuvad sisse tulema üksikud halvad ilmad, aitab hädast välja noorte perede lisasöötmine. Mitmenädalase saju korral on aga seegi üritus määratud hukule. Olen näinud pilti, kus suve algul tehtud 3-raamilistest kunstperedest on sügiseks talvituma mineku ajaks kasvanud suured pered.
Varroalesta Eestisse sissetulemise järel õppisid kõik mesinikud hoolega tegelema varroatoosi ravimisega. Nüüd viimastel aastatel on sagenenud mesilasperede suremine varroatoosikahjustuse tõttu, sest mõned mesinikud ei tunneta enam varroatoosi ohtu. Minu soovitus - ärge muutuge varroatoosi suhtes hooletuks, muidu ei saa mesindusest asja, suurtest meesaakidest rääkimata.
Ülle ja Vahur Talimaa
Artikkel ilmus ajalehes Mesinik aprill 2009.
