Andrei naljatas kord, et saab peagi neljakümneseks, aga mesilasi pole tal ikka. Seda kuulnud, kinkis naaber talle ühe mesilaspere. Ning mesilased muutsid kogu nende pere elu: tasapisi on sellest saamas nende elutöö.

“Me alles omandame kogemusi,” hoiatab perenaine. “Kuid mida aeg edasi, seda rohkem see meid köidab. Alguses mõtlesime mett vaid enda tarbeks teha, kuid selgus, et mesilased on imelised putukad, kes ei tooda mitte ainult magusat mett, vaid neilt saab ka muid inimesele erakordselt kasulikke produkte, näiteks taruvaiku, vaha, suira, õietolmu ja mesilaspiima, millel on head toite- ja raviomadused. See on väga põnev maailm!”

Volkovite mesilas harjumuspäraseid väikesi mesitarusid ei ole, vaid on suur paviljon, kus elab juba ligemale kolmkümmend mesilasperet. Pererahvas selgitab, et see on palju mugavam: nõnda on mesilasperesid kergem hooldada, mesilased ei kuluta palju jõudu elamu soojendamisele ning puudub avatud ruum ja seega ka tuuletõmbus.