Mesilasperede kollaps 2
Aeglane mesilaste halvatus on põhjustatud ümmargusest RNA-d sisaldavast viirusest läbimõõduga 30 µ. Haigust esineb Euroopas, Inglismaal, Samoas, Fidži saartel, Hiinas, Uus-Meremaal. Venemaal pole seda seni leitud. Tõbi levib lestadega. Haigusnähud ilmuvad hilissuvel või sügisel 2 kuu jooksul, kui tarus on lesti palju. Hukkuvad eelkõige nukud. Täiskasvanud mesilastel on eesjalad halvatud. Pere sureb nädala jooksul.
Äge mesilaste halvatus on täiskasvanud mesilaste ja nukkude haigus, mida põhjustab kerakujuline RNA-d sisaldav viirus, mida on leitud ka kimalastel. Haigus on esinenud Iisraelis ja Venemaal. Nüüdseks on äge mesilaste halvatus üks kõige sagedasemaid mesilaste hukkumise põhjusi. Viirust on leitud emastelt varroalestadelt.
Viirus on vastupidav eetrile, freoonidele, happesusele pH 7,3. Temperatuuril 55°C hävib viirus osaliselt, keetmisel 90°C juures 1 tunniga.
Haigustunnused on mittespetsiifilised ja ilmnevad rohkem sügise poole, kui lestade arvukus on suurenenud. Haigestuvad eelkõige noored mesilased, kes on lennuvõimetud - nad roomavad maapinnal, hüplevad ja pöörlevad kohapeal. Väliselt on nad täiesti normaalsed. Osa veel lennuvõimelisi mesilasi lendab tarust minema.
Kuna haiguse tõttu pere nõrgeneb, tulevad sellesse sügisel vargad ning tulemus on see, et taru on mesilastest tühi.
Tõbi levib söödakontaktiga.
Filamentoviroos on täiskasvanud mesilaste haigus, mis püsib aastaid. Viirus esineb mesilastel, varroa- ja akaraapislestadel. Haigestumist soodustab nosematoos. Haigust on leitud Euroopas ja Venemaal.
Viirus paljuneb mesilaste rasvkehas ja munasarjades, sealt läheb ta üle närvisüsteemi, neelu, vaha- ja mürginäärmetesse ning lõpuks kesksoolde. Mesilaste hemolümf muutub piimjasvalgeks ja häguseks, nende tagakeha on suurenenud.
Haigustunnused esinevad talve lõpul, kevadel ja mais-juunis. Haiged pered talvituvad halvasti. Sealsed mesilased püüavad tarust välja roomata ka madalatel temperatuuridel, kui ühestki tervest perest veel mesilasi välja ei tule.
Tarus on palju langetist, äärmised kärjeraamid ja taru eessein on kaetud roojaplekkidega. Haiged mesilased lendavad küll tarust välja, kuid kukuvad siis taru ette maha ning roomavad seal. Peres võib hukkuda ka mesilasema.
Pered nõrgenevad järk-järgult. Nakatumine toimub toiduga. Peiteperiood on 5 päeva. Viirus läheb üle meesse ja suira.
Iridoviroos (kobardumishaigus) on DNA-d sisaldav mitmekandiline viirus suurusega 150 µ. See avastati india mesilastel (A. cerana), kuid läheb üle ka meemesilastele (A. mellifera). Tõbe esineb palju Indias ja Pakistanis. Viirus paljuneb mesilaste rasvkehas, ülalõuanäärmetes ja soolestikus, Malpighi torukestes. Haigestunud organid on sinaka värvusega.
Haiged mesilased on väheliikuvad, ripuvad kobaratena taru eesseinal, roomavad aeglaselt ning surevad halvatustunnustega taru ees 3-4 päeva pärast. Pered nõrgenevad ja hukkuvad 2 kuu jooksul.
Diagnoos pannakse haigete mesilaste ja hukkunud kinnishaudme proovi põhjal elektronmikroskoobiga. Laborisse saadetakse 20-30 elusat haigustunnustega mesilast. Ravi seni puudub.
Tumenenud (pilvekujulise) tiiva viirushaigus on täiskasvanud mesilaste haigus. Viirus on ümmargune, sisaldab RNA-d, läbimõõt 17 µ. Seda on leitud tööliste pea- ja rindmikuosas, mesilasemade tagakehas, avas- ja kinnishaudmes ning leskede nukkudes. Oletatakse nakatumist trahheede kaudu. Haigus on levinud Euroopas, Põhja-Ameerikas, Aasias, Austraalias, Uus-Meremaal, Venemaal.
Viirus on ebapüsiv ja hukkub juba 30°C juures 10-14 päevaga. Oletatakse viiruse levikut õhu kaudu. Haigust esineb rohkem kevadel ja suve esimesel poolel. Varroalestadega otsene seos puudub.
Haigestunud mesilased roomavad, tiivad on tumenenud, laigulised. Hemolümf on sogane. Mesilased võivad surra 2 nädala jooksul.
Diagnoos pannakse haigete mesilaste (20-30 tk) kliiniliste tunnuste ja elektronmikroskoobi abil. Ravi seni puudub. Tõrjeks on mesilaste korralik pidamine.
"Must emakupp" on haudmehaigus, mida põhjustab RNA-d sisaldav ümmargune viirus. Viirust on leitud meemesilaste eelnukkudes, nukkudes ja täiskasvanud mesilastes ning kääbusmesilaste (A. florea) lesenukkudes.
Mesilasemade ja tööliste eelnukud muutuvad kahvatukollaseks, kitiinkatted silenevad, seejärel lähevad eelnukud tumepruuniks või mustaks. Emakuppudele ilmuvad algul tumedad täpid, hiljem muutuvad need rõngakujuliseks ning siis läheb kogu emakupp mustaks. Töölishaue muutub kirjuks, kärjekannud avatakse ning nendes on pruunid või mustad nukud. Osa töölishauet ei hukku, sest väliselt nad ei erine tervetest mesilastest, kuid nende eluiga on lühike. Lennulaual ja taru põhjas on palju surnud mesilasi, sageli on taruseinad ja kärjed kaetud roojaplekkidega. Pered nõrgenevad ning hukkuvad. Iseeneslikku tervenemist pole.
Tiibade deformatsiooni viirus on RNA-d sisaldav ümmargune viirus. Nakatuvad mee- (A. mellifera) ja india (A. cerana) mesilased. Tõbi on levinud Euroopas, Aasias, Aafrikas, Lõuna-Ameerikas, Venemaal, Moldovas, Türkmenistanis, Tadžikistanis. Viirust on leitud ka kimalastelt.
Haigustunnused ilmuvad suve teisel poolel, sest viirus paljuneb varroalestades ning sügiseks on viimaseid tarus kõige enam. Varroalestad kannavad viiruse üle 80%-le nukkudele, kellest 20% hukkub. Ellujäänud nukkudest saavad väga lühikese elueaga mesilased.
Mesilased haigestuvad suve teisel poolel, kui peresse on ilmunud üle 2300 lesta. Haiguse tõttu hukkub nädalas kärjetänava jagu mesilasi algul ainult mõnes peres, seejärel aga juba kogu mesilas. Taru ümbruses ja põhjal on surnud nukud. Noortel mesilastel on deformeerunud tiivad, tagakeha on lühenenud, jalad ja tiivad on halvatud. Haigus võib kesta 2 kuud. Talvitumisel mesilased hukkuvad ning kevadeks on taru mesilastest tühi.
Kakugoviirus (kakugo - rünnakuvalmidus) leiti Jaapanis valvurmesilaste geeniuuringute käigus ning see asetses koos agressiivsuse geeniga mesilaste peaaju seenekujulises kehas. Viirus sarnaneb RNA-d sisaldava tiibade deformatsiooni viirusega (90%) ning seda on leitud mesilaste tagakehas, lestades. Viirus moodustab teiste patogeensete viirustega ahela. Tõenäoliselt on kakugoviiruse kandjateks tumemesilased, millega seletub nende suur agressiivsus.
Kašmiiri viirus on RNA-d sisaldav ümmargune viirus läbimõõduga 30 µ. Ta on kõige virulentsem mesilaste viirus, mis algul avastati india mesilastel (A. cerana) Kashmiris, seejärel meemesilastel Austraalias, lõpuks kimalastel ja herilastel. Seoses varroatoosiga on see levinud Kanadas, USA-s, Hispaanias, Prantsusmaal, Inglismaal, Indias, Fidži saartel, Uus-Meremaal, Paapuas, Uus-Guineas. Seroloogiliselt sarnaneb ägeda halvatuse viirusega.
Haigus levib varjatult. Viirus antakse üle noorjärkudele otsekontaktis süljega. Täiskasvanud mesilased, vastsed ja nukud hukkuvad kõigis arengusstaadiumides.
Arkansase viirus on ümmargune RNA-d sisaldav viirus läbimõõduga 30 µ. Seda on leitud USA-s ja Inglismaal. Põhjustab nukkude surma 5. elupäeval ja täiskasvanud mesilastel 21. elupäeval.
Egiptuse viirus on RNA-d sisaldav ümmargune viirus läbimõõduga 30 µ, see leiti surnud mesilastelt Egiptuses ja Jugoslaavias. Seroloogiliselt sarnaneb tiibade daformatsiooni viirusega. Viirus paljuneb nukkudes, kes surevad 7.-8. elupäeval. Täiskasvanud mesilastes see ei paljune. Viiruse kestal on 6 sümmeetrilist paksendit, mis võimaldab teda kergesti ära tunda.
X-viirus on RNA-d sisaldav ümmargune viirus läbimõõduga 35 µ. Paljuneb mesilaste sooles. Nosematoosi ja x-viiruse koostoimel surevad mesilased 4 nädalat pärast nakatumist. Kui x-viirusega kaasneb ka kotthaudme viirus, hukkuvad mesilased juba 5 päeva pärast. X-viirust on leitud Euroopas, Kanadas, Egiptuses, Argentinas, Austraalias, Uus-Meremaal, Iraanis, Fidži saartel. Venemaal see seni veel levinud pole. Viirus põhjustab täiskasvanud mesilaste hukkumist ja perede viletsat arengut ning väljendub kevadel nosematoosi tunnustena.
Y-viirus on ümmargune RNA-d sisaldav viirus läbimõõduga 35 µ. Nakatumine toimub söödakontaktiga koos nosema eostega. Leitud on Euroopas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Aasias, Austraalias, Uus-Meremaal, Fidži saartel. Venemaa kohta andmed puuduvad, kuna seda pole seal uuritud.
Viirus põhjustab perede hukkumist talvel ja kevadel. Nakatumine toimub juunis varroalestade kaudu. Haigustunnused on sarnased nosematoosi omadega: roojaplekid taru seintel ja kärgedel, vastik hais, mesilaste tagakeha on paisunud, kesksool on valge ja suurenenud, ilma voltideta.
Mesilasemade lesestumisviirus on RNA-d sisaldav ümmargune viirus läbimõõduga 29 µ. Nakatumisel toimub mesilasemade seemnehoidlas isassugurakkude taandareng, mistõttu munarakud jäävad viljastamata. Ema muneb ainult leski ning tööliste arv peres väheneb. Mesilas-ema suguorganitesse tekivad tuumadega terakesed ja rasvkehadesse kristallilised moodustised.
Haigestunud peredes muutuvad emade ja tööliste nukud algul halliks, seejärel mustaks. Need kuivavad ning kantakse siis tarust välja. Viirus paikneb nukkude peaosas ja kesksooles. Seda on leitud USA-s ja Austraalias.
Paljud putukatel esinevad viirused lähevad üle mesilastele. Nii on Austraalias avastatud väliselt tervete mesilaste nukkudes tirtsude halvatusviirust (ümmargune, läbimõõt 22 µ), Ungaris toomingatäide halvatusviirust. Venemaal on leitud surnud täiskasvanud mesilastes ümmargust viirust läbimõõduga 48 µ ning see ei lange kokku ühegi seni kirjeldatuga.
Viirushaiguste profülaktika
Viirushaiguste levikut piirab mesilaste korralik pidamine: emade vanus ei tohiks ületada 3 aastat, kärgi ja tarusid tuleb desinfitseerida, pered peab kevadel tõstma puhastesse tarudesse. Enne perede ühendamist tuleb välja selgitada, miks üks või teine pere on nõrgaks jäänud.
Parimaks viirushaiguste vastaseks preparaadiks peetakse seni endoglükiini.
Vt ka Maamajandus veebruar 2008
