Neeme Raud: ameeriklased on ilmahoolikud
Ameeriklaste kohta võib Raua sõnul öelda, et nad on ilmahoolikud. Ilmaolusid jälgitakse ja neist räägitakse väga palju.
Omamoodi fenomen on televisiooni ilmakanal, kus ööpäev ringi vaid ilmast kõneldakse ja mida vaatama asudes võib lausa teleri ette jäädagi, sest värviline ekraan liikuvate kaartide, kosmosest tehtud videote ja tormihoiatustega on lummav, nagu saatejuhtide tekstki, mis mõjub kohati põnevusjutuna — et kohe-kohe selgub midagi uut ühe või teise suure tsükloni liikumise kohta.
USA on muidugi suur riik ja seepärast on alati kusagil midagi ilmaga toimumas ning see teema huvitab rahvast pidevalt. Ka seepärast, et lennukitega sõidetakse siin palju ja torm riigi ühes otsas võib lennugraafikud kogu riigis lootuselt segi paisata. Kuid teisalt — ilmajutud on siin tõepoolest muudetud ka omamoodi meelelahutuseks, mida osa inimesi naudib nagu omamoodi reality-televisooni, sest tõepoolest — miks on ekraanile inimestest osalisi vaja, kui loodus ise pidevalt suurt vaatemängu pakub.
Millised on Raua enda kõige meeldejäävamad ilmaelamused? Kui New Yorki tabab lumetorm ja Manhattanist saab mõneks ajaks piltpostkaart valge vaikeluga, sest naelkummideta autod ei sõida, nagu bussidki, ja linlased on toimuvast nähtavalt erutunud, need on igal aastal erilised päevad.
Meeles on ka hetk keset kesklääne preeriat, kui maantee ääres olevad märgid kuulutasid, et tegu on tornaadotsooniga ning lähim McDonalds (tsivilisatsioon) on enam kui saja kilomeetri kaugusel, ja taevasse kogunesid halba ennustavad mustad pilved… Tornaadot ma ei näinud, küll aga vihma, mis oli nii tihe, et autoakende taga oli otsekui valge kardin, nähtavus oli sama hästi kui null. Ja siis, niisama kiiresti kui kõik algas, sai kõik ka läbi.
Imaelamus on alati ka see, kui südatalvel Floridasse sõita ja lennukiukse avamise järel hoovab salongi korraga soe õhk. Selge see, et enamik jutte seal soojas on järgnevatel päevadel just ilmast — pidev õhkamine, et kui hea on end päikese käes soojendada, kui kodus lund sajab.
