Pillimäng pulbitseb Möldritel geenides

Tuntud põllumajandustegelased Aavo ja Mati Mölder
on kaksikvennad, keda ühendab ka kirg akordionimängu vastu.

Mati Mölder saab end pidada kaksikvennast omajagu nooremaks või lausa pesamunaks. “Aavo on minust kuus tundi vanem,” täpsustab Mati.

Ta on TÜ Laeva Piim tegevjuht. Vend Aavo Mölder on aga kuulsa ASi Tartu Agro juht ja paljude muude tiitlite kõrval ka aasta põllumees 2004.

Sootuks vähem teatakse seda, et vennad on ka muusikasse kiindunud. Nad mängivad mitut pilli, aga mõlema kindel lemmik on akordion.

Lapsepõlv muusikaga

Aavo Möldri sõnul pärineb nende muusikaarmastus lapsepõlvekodust Tartus. Ema õppis konservatooriumis klaveri eriala, nende kodu Suure kaare tänavas külastasid tihti muusikainimesed.

Isa oli Aavo jutu järgi rohkem külapillimees, mängis pilli ennekõike oma lõbuks.Ta ostis poegadele juba varakult akordionid, ja pillid olid algul suuremad kui poisid ise. Muusikakooli pandi vennad juba esimeses klassis, Aavo klaverit ja akordioni, Mati viiulit õppima. Siiski ei usu nad, et vanemad neist muusikuid lootsid kasvatada.

“Mul läks aasta aega, enne kui sealt ära sain, ei meeldinud ega tahtnud lõputult heliredelit mängida,” põhjendab Aavo.

Aga muusikahuvi tekkis peagi uuesti ja seekord akordioni vastu. Koos vennaga harjutati ja võeti eratunde. Tagantjärele leiab Aavo, et ega see muusikakoolist põgenemine päris õige tegu olnud. “Oma lastele rääkisin, et pidage vähemalt kolm aastat muusikakoolis vastu, siis hakkab meeldima.”

Paraku järgis Aavo poeg isa tegu ja lõi samuti aasta pärast muusikakoolile käega. Ent tütar läks lastemuusikakooli järel konservatooriumi ja lõpetas selle klaveri erialal. Tütrepoeg Hendrik, kes samas koolis lõpuklassi jõudnud, mängib saksofoni ja laulab Tartu poistekooris.

Mati õppis muusikakoolis viiulit kaks aastat. Kahes koolis käimine hakkas tervisele, aga temalegi hakkas meeldima akordion.

“Keskkooli lõpuklassis oli meil poistega lausa orkester, kus olid klaver, akordion, kontrabass, käisime üle Eesti kontserte andmas,” meenutab Mati.

Suurema publiku ette astusid vennad tehnikumi ajal, Aavo Väimelas ja Mati Tallinna polütehnikumis.

“Toona, 60ndate algul oli igal pool isetegevus kõval järjel, Võru rajooni ülevaatusel sain akordionimängus esikoha,” mäletab Aavo.

Kui rajoonide parimad üle-eestilisel ülevaatusel konkureerima pandi, sattus Aavo vastakuti Tallinna esindanud Matiga, kes lõppvoorus ka võitis. Vanem vend jäi kolmandaks.

“Ma mängisin ka rasket pala, Gennadi Podelski “Erikat”,” õigustab Aavo 50 aasta tagust kaotust vennale. Samas annab ta vennale au, sest Mati võitis enda välja mõeldud looga.

Iseenda lõbuks

EPA ajal aitas pillimäng Aavo Möldri esimest korda välismaale – 1965. aastal kaheks nädalaks sõprusrongiga Soome. Igas vagunis oli esindatud eri liiduvabariik. Hilisem põllumajandusjuht saatis seal meie lauljate esinemisi klaveril ja mängis ka akordioni.

1968. aastal Tartu näidissovhoosi tööle asudes liitus Aavo kohaliku külakapelliga, kus mängis tollal ka Heldur Jõgioja. Pole ime, et jõuti taas isetegevuse üle-eestiliste lõppvoorudeni välja.

Seda, mitut lugu nad akordionil järjepanu mängida võiks, ei oska vennad öelda. Pole lihtsalt kokku lugenud, aga usuvad, et kaks tundi tantsuks mängiks kumbki ära küll. Koosesinemisi tuleb ette harva, pigem perekondlikel üritustel.

Mati Mölder tunnistab, et vahepeal tal paarkümmend aastat akordioni polnudki, muretses selle uuesti alles nelja aasta eest. Aga pillimäng on selline asi, et kui juba korra näppudes, siis nii lihtsalt ei unune.

“Laeva Meiereiga oli palju tegemist ja muid asju veel, seepärast ma ei teinudki üldse muusikat,” põhjendab ta oma pikka pausi pillimängus.

Viimased suuremad esinemised olid Matil paari aasta eest Mooste vallavanema juubelil saalitäie rahva ees, ja Gotlandi saarel, kus ta ühel rahvamuusikafestivalil akordioni mängis.

“Kabinetis on mul pill selja taga – kui juhe kokku jookseb, võtan pilli kätte,” aitab Mati arvates akordionimäng pingelistest hetkedest tööl üle saada.

Kiire elu ei ole Aavolgi lubanud pilli väga sageli kastist välja võtta. Tihedamini istub koju tulles hoopis klaveri taha ja mängib mõne loo. “Kõige parem ongi mängida iseenda lõbuks, pillimäng rahustab,” räägib ta.

Aavo Möldri sõnul pakuvad omajagu vaheldust ja meeldivaid elamusi tihtipeale just ootamatud väikesed esinemised.

“Muusika on olnud meile kogu aeg ikka selline mõnus hobi, osa elust,” lisab Mati.