Põrsa hea kasvu tagab õige söötmine

 (1)
Põrsa hea kasvu tagab õige söötmine
Emise piim katab põrsaste toiduvajaduse umbes kolm nädalat. Vett peaks hakkama pakkuma alates 4.–5. päevast.Foto: Raivo Tasso

Väikesest põrsast suure sea kasvatamine nõuab seakasvatajalt oma hoolealuste pidevat jälgimist. Tähtis on ka õige söötmine, eriti võõrutuse ajal.

Iga seapidaja soovib, et emis tooks ilmale palju terveid ja elujõulisi põrsaid. Seega on põrsaõnneks vaja luua emisele tingimused heaks tiinestumiseks, tasakaalustatud ja ökonoomseks söötmiseks, rahulikuks poegimiseks ning heaks terviseks. Just need on tõukeks põrsa edaspidisele kasvule ja heale tervisele.

Oluline on kinni pidada heast sulu- ja poegimishügieenist. Põrsas vajab esimestel elupäevadel 34−36, emis 16−19 kraadi sooja.

Poegimise kulgu, emise käitumist ja imetamist tuleb jälgida iga tunni tagant. Kuna pikk ja raske poegimine teeb emise nõrgaks, on tähtis õigeaegne sekkumine. Vaja on abistada väikseid ja nõrku vastsündinuid teel udara juurde või põrsapessa.

Poegimisabiga sündinud põrsad on tihti nõrgad. Sünni järel ei ole põrsa organism suuteline antikehi moodustama, see võime tekib alles teisel elunädalal ja kujuneb välja kuuendaks nädalaks.

Emise organism moodustab antikehi nende mikroobide vastu, millega ta kokku puutub. Põrsas saab sünniga kaasa nn energiadepoo, et püsida elus ca 16 tundi. Sünnijärgsel päeval, imedes aktiivselt ternest (500−550 g), saab ta piisavalt energiat, et ellu jääda.

Hiljem sündinud põrsad ei saa piisavalt ternest ning pärast 24 tundi ei maksa loota, et emis toodaks põrsa vajaduste jaoks piisavalt antikehi. Siis võib abi olla sellest, kui lüpsta ternespiima vanemalt emiselt ja säilitada seda külmkapis kolm päeva või sügavkülmutatult ning vajaduse tekkides sulatada see üles.

Lehma ternespiim ei paku põrsastele õiget immuunsust. Seakasvataja saab seda kasutada ainult lisaenergia andmiseks pärast seda, kui põrsas on kätte saanud emise ternespiima. Põrsa ellujäämise ja piisava energiaga varustamise tagab ternespiima kiire ja piisav kättesaadavus. Müügil on ka tooted, mis mõeldud vastsündinutele energiapuudujääkide leevendamiseks esimestel elutundidel.

Kindlasti ei saa 3.−4. päeval mööda rauapreparaatidest, et vältida põrsaste kehvveresust ehk aneemiat. Rohkem kui pool sajandit tagasi oli rauasoolade saamise alternatiiviks punane savi. Jaheda keedetud veega niisutatud savi, söödakriit, lehtpuusüsi ja kondijahu andsid põrsale rauda, kaltsiumi ja fosforit ning alates 3.−5. päevast pidid need olema pidevalt saadaval.

Imikpõrsas on nõudlik

Põrsaste kasvamise juures on oluline emise kõrge piimatoodang. Laktatsiooni kõrghetk on kolmandal nädalal. Intensiivtootmises võib tugev suure pesakonnaga 14−16 nisaga emis toota 12−16 liitrit piima päevas. Selleks peab emis olema hea tervisega, tarbima optimaalselt sööta ja saama piisavalt vett − 30−35 liitrit päevas. Vähem tähtsad ei ole pidamis- ja keskkonnatingimused.

Iga nisa piimatoodang sõltub stimuleerimisest ja kasutamisest alates laktatsiooni algusest. Põrsas ise on see, kes imemisega soodustab piimatoodangut, ent väikestele põrsastele võib olla udara stimuleerimine raske. Kui esimese kolme päeva jooksul nisa ei kasutata, pole see hiljem enam aktiivne. Kui põrsad peavad piima kättesaamiseks palju nagistama ja kaklema, lõpetab emis imetamise varem ning see pole hea ei põrsaste võõrutusmassile ega piimakusele.

Kui emis on haige − udarapõletik, emakapõletik, piimatu − ja kehatemperatuur ületab 39,3 kraadi, tuleb kohe alustada raviga.

Emise piim katab põrsaste toiduvajaduse umbes kolm nädalat. Vett peaks hakkama pakkuma alates 4.−5. päevast. Taimse proteiini vähene seedimine algab esimese elunädala lõpul. Päevast, kui põrsas hakkab sööma taimset sööta, suureneb maomahla eritus. Tärklist lõhustav ensüüm α-amülaas hakkab aga toimet avaldama kolmandal elunädalal. Seetõttu pole imikpõrsal võimalik varem taimse tärkliserikka söödaga veel korralikult toime tulla.

Põrsastele võib juba kolmandast elupäevast hakata pakkuma meelitussöötasid. Need varustavad piimapõrsast hästi seeduva ning heamaitselise energia ja valguga. Söödaga harjutamist peab kindlasti alustama hiljemalt 14päevaselt. Harjutamisel tuleks pakkuda sööta 2−4 korda päevas ning sealjuures hoida hügieeni tase kõrge. Joogi- ja sööginõude hügieen peab olema laitmatu!

Loe veel

Probiootikumide ja süsivesikute rühma ensüümide sisaldus, nagu ka happekombinatsioonid, parandavad seedetrakti ja garanteerivad põrsale hea tervise. Sellised söödad valmistavad põrsa ette võõrutusjärgseks ajaks. Söödakogused olgu harjutamisel imeväikesed ning suurenegu järk-järgult. Kolmenädalane põrsas peaks saama kuivsööta juba vabalt isu järgi. Müügil on piimaasendajaid, mis on head kasutada juhul, kui emis on haigeks jäänud või hukkunud. Kasutama peaks kõrgekvaliteedilist ja põrsastele sobivat piimaasendajat.

Võõrutus tekitab stressi

Järsk võõrutus on põrsastele stressirohke periood. Ümberpaigutamine, transportimine, pesakondade segamine, uut tüüpi söögi- ja jootmiskohad, keskkonnamuutus, võimalik kokkupuude uute nakkusallikatega… Kergestiseeduvate valkude ja kõrge rasvasisaldusega emapiim asendub peamiselt taimsest toormest valmistatud söödaga.

Uuest keskkonnast ja toidust tekkiv stress võib oluliselt nõrgestada põrsa immuunsust. Seakasvataja peab võõrutuse põhjalikult läbi mõtlema, et loetletud riskid miinimumini viia. Magamisala temperatuur võiks olla esmalt 28−30 kraadi, tuuletõmbuseta, kuiv ja puhas. Edaspidi võib õhutemperatuuri langetada 1−1,5 kraadi nädalas. Võõrdepõrsas on tundlik külma ja tuuletõmbuse suhtes: soolemotoorika aeglustub, avaldub vaenulik käitumine ja sulu mustamine. Valgustust võiks esimesel nädalal pärast võõrutust hoida sees kella 7st 22ni.

Võõrutussöödad võetakse tavaliselt kasutusele nädal enne võõrutust. Neid kasutatakse olenevalt söödast ja söötmisstrateegiast veel 1−2 nädalat, pärast seda võetakse kasutusele uus põrsaste sööt.

Võõrutussöödad stimuleerivad ensüümide arengut seedetraktis, võimaldades taimse proteiini kiiremat ja täielikumat omastamist. Sellised tooted sisaldavad vajalikke rasvhappeid, need on hea aminohapete, vitamiinide ja lisatoimeainete sisaldusega (ensüümid, probiootikumid, prebiootikumid, orgaanilised happed).

Kui põrsas sööb liiga palju korraga, võib tal tekkida kõhulahtisus ja patogeensete bakterite ülekasv soolestikus. Kõhulahtisuse vältimiseks kasutatakse mitmesuguseid lisandeid nagu orgaanilisi happeid, probiootikume jms.

Kui häda käes, kasutasid vanemad inimesed talus põrsaste ägeda kõhulahtisuse korral piiratud söötmist ja valmistasid ise elektrolüütilise lahuse: 1 liiter vett, 1 sl glükoosi või mett, 1 tl keedusoola, 0,5 tl söögisoodat.

Põhitähelepanu all peab olema kõhulahtisuse vältimine, eriti tähtis roll on pidamistingimustel, vältimaks nakatumise võimalust. Teine rõhk on stabiilsetel kõrgekvaliteedilistel söötadel. Kasutada tuleb ainult värsket ja maitsvat sööta − sigadel on hästiarenenud maitsemeel. Kõhulahtisuse korral esimesed paar päeva söömist ei piirata, vajadusel kasutatakse lühiajalist sööda piiramist 4.−9. võõrutusjärgsel päeval, sõltub probleemist.

Siiski peaks võõrdepõrsad saama vabalt süüa ja juua, sest nad on harjunud saama toitu tihti ja väikeste kogustena (30−40 ml piima), samuti on põrsastel harjumus süüa üheaegselt. Künast söötmisel võiks alguses sööta neli korda päevas (neljatunnise vahega) ja nii, et kõik korraga sööma mahuksid.

Esimesel võõrutusjärgsel nädalal on soovitatav lisada pärast söötmist künadesse vett. Sead joovad meelsamini pinnalt. Kui tehakse vedelsööta, siis selle kuivainesisaldus võiks olla 25%, 1 kg sööda kohta kulub 2,6−2,7 liitrit vett. Kümnekilone põrsas tarbib keskmiselt 0,5 kg kuivsööta päevas, 15 kg raskune 0,75, 25 kg raskune 1,25 kg ja 35 kg raskune 1,75 kg kuivsööta päevas.

Põrsastel tuleb iga päev jälgida naha puhtust ning vaadata, kas on märgata naha ärritust või vigastusi ning kas grupi ühtsuses on märgata kõrvalekaldeid.

Põrsad on väga mänguhimulised ja uudishimulikud. Seega andke neile sulgu mänguasju, et nad saaksid neid veeretada ja sikutada. Andke neile tuhnimiseks mõni peotäis saepuru, põhku või heina.