Helir-Valdor Seeder otsis aktiivselt lahendusi, Ivari Padar veeretas kõik küsimused järgmise koalitsiooni vastutusele. Istuvale ministrile Urmas Kruusele tahaks soovitada, et maaelu juhtimine pole sama, mis linna juhtmine. Kui muresid läksime kurtma, kuulsime tihti ministri suust retoorilist küsimust, keda me üldse esindame. Nii ei jäänud Eesti seakasvatajatel muud üle kui oma katuseorganisatsioon - Eesti Seakasvatajate Liit - luua, et meid tõsiselt võetaks, mis sest, et täpselt samad mehed istuvad laua taga. Eesti Tõusigade Aretusühistu juurde on lisandunud seltsing sõltumatutest seakasvatajatest, kes saavad seltsi tegevusest ja infopäevadest osa võtta, kuid ei oma hääletamisõigust üldkoosolekul.

Eesti seakasvatuse eripära võrreldes näiteks Taani või Saksamaa seakasvatajatega on see, et meie farmeritel puudub oma põllumaa, mis tingib vajaliku söödavilja ostmise turuhinnaga, mis on 2012. aastast järsult tõusnud. Tõsi, mullu viljahind langes, kuid mitte proportsioonis sealihahinna langusega.

Lääne-Euroopa seakasvatajad saavad teraviljakasvatusele toetust läbi top-up'i, mis aitab söögivilja hinda madalana hoida ning mida Eesti ei maksa juba kolm aastat.

Nii madalale kui tänavu pole sealiha hind varem langenud. Farmer, kelle sealiha kilo omahind on 1,3 eurot, saab kokkuostust selle eest kätte kuni 90 senti. See tähendab, et iga realiseeritud kilogrammi eest jääb puudu 40 senti. Olukord on selline, et farmeritel on seljad vastu seina, paljud on seakasvatuse maha müünud, mitmed on ka pankrotis, kuid protsess pole veel peatunud.

Langus ei pidurdu, sest põhikarja emiseid hävitatakse. Suvekuudeks võib kunagisest 380 000 pealisest seakarjast Eestis alles olla vaid 270 000 ning kohalik sealihatoodang on langenud 70 protsendi peale.

Mis on sellise olukorra tinginud? Ühelt poolt Vene turu kaotus, enne embargot müüs Euroopa Venemaale miljon searümpa aastas. Kuna uusi turge pole avanenud, peab see miljon siga mahtuma Euroopasse, mis on toonud sealiha järsu hinnalanguse. Kõik see puudutab ka Eestit,
kuna oleme ainuke riik Euroopas, kes ei otseselt ei kaudselt ei aita ei aita seakasvatajaid.

Teiseks põhjuseks on kindlasti sigade Aafrika katk, mille leviku pikkust on raske prognoosida. Võib arvata, et PARIMAL juhul möödub see ohtlik nakkus alles 10 aasta pärast, ehk aastal 2025-26, see on veel optimistlik prognoos. Hispaanias kestis sigade Aafrika katk 20 aastat, Sardiinias levib haigus juba üle 40 aasta.

Eesti sealihakasvatajad andsid parimatel päevadel tulumaksuna riigi eelarvesse 15- 20 miljonit eurot ning või öelda, et iga seakasvatajast farmer andis lisaks oma töötajatele ka teistes sektorites nagu logistika ja viljakasvatus, tööd veel seitsmele inimesele.

Kui nüüd seda kõike analüüsida, selgub et meie sealihakasvatajad suudavad rahvast eesimaise sealihaga varustada vaid 70 protsendi ulatuses. Me ei näe olukorrast muud väljapääsu kui importliha sissetoomise reguleerimist või siis riigipoolset tõsist tööd Euroopa suunal sektorile toetuse saamiseks.

Ettepanekud:

  • tuleks toetada põhikarja emist, et põhikari Eestis ei väheneks, kuna tõukarja taastamine võtab vähemalt aega neli aastat;
  • tuleks sarnaselt Prantsusmaaga kehtestada märgistus lihatoodetele, et oleks selgelt aru saada, kas toode tehtud eestimaisest või välismaal toodetud lihast. Riik peaks oluliselt rohkem panustama selgele märgistusele kaubanduses.


Kui me nüüd midagi ette ei võta, võib kolme-nelja aasta pärast selguda, et sealiha tootmine Eestis on hävitatud ning liha hind tarbija jaoks on tõusnud müstilistesse kõrgustesse.