Venemaal laiutab ilm teki all, aga Ameerikas…
NEEME RAUD
ERRi New Yorgi korrespondent
Ameeriklaste kohta võib vist öelda, et nad on täielikud ilmahoolikud.
Ilmaolusid jälgitakse ja neist räägitakse siin väga palju: sünoptikud on uudisteprogrammides saatejuhtidega samal pulgal ja saavad ka pooletunnistes pro-
grammides korduvalt sõna, et kõige viimaseid prognoose vahendada ja pikemaid ennustusi teha.
Omamoodi fenomen on televisiooni ilmakanal, kus ööpäev ringi vaid ilmast kõneldakse ja mida vaatama asudes võib lausa teleri ette jäädagi.
Värviline ekraan liikuvate kaartide, kosmosest tehtud videote ja tormihoiatustega on ju lummav, nagu saatejuhtide tekstki, mis mõjub kohati põnevusjutuna — et kohe-kohe selgub midagi uut ühe või teise suure tsükloni liikumise kohta.
USA on muidugi suur riik ja seepärast on alati kusagil midagi ilmaga toimumas ning see teema huvitab rahvast pidevalt.
Ka seepärast, et lennukitega sõidetakse siin palju ja torm riigi ühes otsas võib lennugraafikud kogu riigis lootuselt segi paisata. Kuid teisalt — ilmajutud on siin tõepoolest muudetud ka omamoodi meelelehutuseks, mida osa inimesi naudib kui omamoodi reality-televisooni, sest — tõepoolest — miks on ekraanile inimestest osalisi vaja, kui loodus ise pidevalt suurt vaatemängu pakub.
Ja mu enda kõige meeldejäävamad ilmaelamused?
Kui New Yorki tabab lumetorm ja Manhattanist saab mõneks ajaks piltpostkaart valge vaikeluga, sest naelkummideta autod ei sõida, nagu bussidki, ja linlased on toimuvast nähtavalt erutunud — need on igal aastal erilised päevad.
Meeles on ka hetk keset kesklääne preeriat, kui maantee ääres olevad märgid kuulutasid, et tegu on tornaadotsooniga ning lähim McDonalds (tsivilisatsioon) on enam kui saja kilomeetri kaugusel, ja taevasse kogunesid halba ennustavad mustad pilved…
Tornaadot ma küll ei näinud, küll aga vihma, mis oli nii tihe, et autoakende taga oli otsekui valge kardin, nähtavus oli sama hästi kui null. Ja siis, niisama kiiresti kui kõik algas, sai kõik ka läbi.
Imaelamus on alati ka see, kui südatalvel Floridasse sõita ja lennukiukse avamise järel hoovab salongi korraga soe õhk.
Selge see, et enamik jutte seal soojas on järgnevatel päevadel just ilmast — pidev õhkamine, et kui hea on end päikese käes soojendada, kui kodus parajasti lund sajab.
Just see, et tolles troopilises paradiisis ilmaga midagi ei juhtu, et erksinises taevas sirab tuline päike — see on alati ka põhjamaalasele ilmaelamus.
KRISTER PARIS
ERRi Moskva korrespondent
Moskvasse tahan, Moskvasse! Korteriküsimus võib ju häirida moskvalasi tänaseni, aga neil õnnelikel, kel Sadovaja ringtee läheduses (ning veel paari metroopeatuse võrra kaugemal) korter, ei tohiks ometi olla põhjust nuriseda: Nõukogude aeg selle parimas tähenduses kestab tänaseni.
Soe vesi? Voolaku, hind sellest ei muutu. Toas palav? Fortotška lahti, saabki õhk värskemaks. Tuleb tunnistada, üle 24 kraadi läheb isegi palja ülakehaga ju natuke palavaks.
Ja siis näpistab emake loodus. Ei, mitte hullusti. Lihtsalt tõuseb tuuleõhk. Ja hetkega saad aru, et sind ei ümbritse mitte betoonseinad, vaid kanapuuri sõrestik. Radiaatorid peaaegu hõõguvad, aga korteris lõõtsub tuul ja ainsa võimaluse unustust otsida leiad soojast vannist. Lootuses, et välja tulles end ära ei külmeta. Ja siis hakkab temperatuur väljas langema…
Ilm kui klimaatiline nähtus ei kujuta Moskvas endast midagi katastroofilist. Isegi nauditav Eestiga võrreldes — kui külm, siis ikka külm; kui kuum, aitab vaid dušš mõnest purskkaevust.
Aga ilm Vene moodi tähendab tänaseni soojustamata, kohutavalt energiat raiskavaid hooneid, mille ehitamisel on jäetud ilmastik samavõrra arvestamata kui kunagi maavärinaoht Spitakis. Ilm laiutab kõikjal: sinu kõrval, sinu korteris, sinu teki all. Mõõdukama ilmaga tappev palavus (ja käiku muutmata täistuuridel hõõguvad radiaatorid), külmemaga siniseks tõmbuvad sõrmed. Ilm järgib siin GOSTi standardeid.
Ilm Moskvas kuuletub vanade seltsimeeste seniilsetele unistustele.
