Laimjala raamatukogu tähistas 85. tegevusaastat
Selleks puhuks oli rahvamaja saal küünlasäras ja istumiseks seatud tooliread kuulajaid-vaatajaid täis. Külalisi oli kaugelt ja lähedalt – Saare maakonna keskraamatukogu töötajad, kolleegid teistest maaraamatukogudest, maavalitsuse kultuurinõunik Valve Heiberg, vallavalitsusest ja vallavolikogust, Kahtla koolist ja loomulikult teie – raamatukogu lugejad.
Kuidas raamatukogu siis alguse sai?
Vaatleme ajalugu linnulennult läbi tolleaegse ajakirjanduse:
Meie Maa 17.04.1920
Nende päevade sees jõudis asutajate kätte registreeritud Laimjala hariduse seltsi põhikiri. Nii võib selts nüüd juriidiliselt esineda, kuna ta mõnesuguseil põhjuseil ligemale aasta ainult asjaarmastajate ringina näitemängu õhtaid pidi korraldama. Selts hakkab nüüd selget raha koguma, millega lähemal ajal rahva raamatukogu saab avatud.
Ja selts asubki raha koguma, mille kohta kirjutab Meie Maa 02.06.1920.
Seltskondiline elu näikse siin päris hoogu võtma. Ei saa Kahtla kooli ruumid mitte jahtudagi. Tehti näitemängu õhtu, kust 500 – 600 marga ümber koguti, mis läheb loodvale uuele raamatukogule raamatute ostmiseks.
Ja nii neid näitemängu ja piduõhtuid korraldati, kust ikka mõnedsajad margad sise tulid.
Kuigi vahepeal kirjutati, et neid näitemänguõhtuid pigem mitte korraldada, kuna nende kulud tulusid ületama kipuvad, vaid pigem piduõhtasid teha, kust kena kopik kukkumas, korraldati nii seda kui teist.
Ja nende markade eest ka mitmeid raamatuid muretseti.
Kuid haridusseltsi raamatukogu ei olnud ametlik
KUNI kirjutab SAAREMAA 01. aprill 1925 (ja see ei ole aprillinali)
Laimjala hariduse seltsi peakoosolekut peeti 29.-ndal märtsil Kahtla algkooli ruumides, kuhu väga halva ja porise ilma tõttu vaevalt paarkümmend hääleõiguslikku isendit kokku ilmus.
Koosolek algas pool kaks päeval ja päevakorras oli muuhulgas ka:
seltsi raamatukogu avalikkude raamatukogude võrku ülesvõtmine; juhatajale aastapalga määramine, juhataja valimine, eelarve ja eestseisuse kinnitamine.
Koosolek leidis tarviliku raamatukogu avalikkude raamatukogude võrku üles võtta, sest siis avaneb võimalus raamatukogu elujõuliseks täiendamiseks ja seltsil tarvitseb vähemaid summasid ise välja käia.
Iga raamatu pealt otsustati 2 marka lugejate maksu võtta.
Esialgu oli juhataja tasuks arvestatud 2500 marka aastas, kuid seda leiti vähe olevat ja aastatasuks kinnitati siiski 3000 marka ja raamatukogu juhatajaks vormistati kirjalikult hr. A. Meier ja tema abiliseks hr. Tamm ja hr. Lember.
Ja kuna nende piduõhtute korraldamisega oli veidi markasid kogutud ja raamatuid ostetud, siis otsustati nüüd juba ametlikus raamatukogus ka revisjon läbi viia.. Ja see ei olnud sugugi rõõmustav. Alguses leiti, et raamatuid oli kadunud lausa mõne tuhande marga ulatuses, kuid osa neist leiti siiski üles, sest see väljaandmine oli kulgenud nii, nagu Jumal juhatas ja osa ausad laenajad tõid ise raamatud tagasi. Osa olid aga kadunud nagu vits vette. Kuid mis teha.
JA NII SAIGI 29. MÄRTSIL 1925 Laimjala Haridusseltsi Raamatukogu kohta taotlus esitatud, et ta rahvaraamatukogude hulka sisse võetakse.
Kuid kuna kevad ja suvi on maarahvale ikka tööderohke aeg ning ega need riigi paberiasjadki nii virgalt käinud, siis jäi see raamatukogu asi alguses väga vaikseks. Ja seda kuni sügiseni.
Ja siis kirjutab Saaremaa:
Nüüd, mil pikad sügis ja peagi talveõhtad kätte jõudnud, võib ka tarvidus raamatukogu järele rahva seas tõusta, ning sellepärast peaksid aastakoosolekul valitud asjamehed asja käsile võtma, mitte talveunne soikuma, vaid rahva nõudmisi ja tahtmisi arvestama ning raamatuid juurde muretsema ja välja laenutama. Kuid ega rahvas seda teadnud, et riigipitsat veel mõnel paberil puudu.
Ja nüüd jõuame selle juurde, miks me seda asutamist just nüüd, detsembris tähistame, kuigi kohapealsed dokumendid kevadist daatumit näitavad.
JA SIIS KIRJUTAB SAAREMAA NR. 93 05.12.1925
Haridusministeeriumi poolt Saaremaa avalikkude raamatukogude võrk kinnitatud.
Ja selles võrgus on ka Laimjala Haridusseltsi Raamatukogu (sai toetust 4000 marka)
JA JUBA DETSEMBRI KESKPAIGAS KIRJUTAB SAAREMAA NR. 98
Laimjala rahvaraamatukogust saab nüüd maksuta raamatuid tarvituseks. Enne maksti iga raamatu tarvitamise eest 2 marka, nüüd riigitoetuse toel on tarvitamine tasuta. Raamatukogu asub Laimjala vallavalitsuse ruumes ja on avatud pühapevastel päevadel kell 12 kuni 4 peale lõunat. Juhataja on vallasekretär Meier. Ja sel aastal on raamatukogusse umbes 60 uut raamatut juurde lisandunud.
Ja siia vahele jääbki 85 tegutsemisaastat, mis tegelikult ühe raamatu ja raamatukogu jaoks ei olegi teab mis pikk aeg.
Siia vahele jääb palju tegemisi ja toimetamisi. Siia vahele jääb palju raamatukogutöötajaid, kelledest kõige pikemalt töötas ja oma tänuväärse panuse andis Milvi Rapp.
Ja nüüd oleme ajas detsember AD 2010.
Raamatuid arvel pea 9500, igal aastal lisandub eksemplare 200 – 300 vahel.
Lugejaid hetkeseisuga 273, kellest pea 20 nn. suvesaarlast, kes kevadel tulevad ja sügisel lähevad. Ja eks meie oma inimenegi loe raamatut rohkem sügis-talvisel ajal, sest muul ajal on saarlane ikka harjunud õues toimetama, näppupidi mullas olema. Kuid sügise saabudes on hea väljuda vahel meie igapäevasest reaalsusest ja minna teistsugusesse maailma – raamatute maailma.
Lähtudes konverentsi teemast, järgnes näitlik õppetund.
Saali sisenes noor neiu Eva-Liisa Kilter, rääkides kaasaegset blogiteksti nii veenvalt, et kõik kohalviibijad arugi ei saanud, millest jutt käib. Tekst viitas sellele, millest tänapäeva noored räägivad ja milline see jutt on, kui raamatuid ei loeta ja ainult virtuaalmaailmas elatakse.
Nn. blogitekst juhatas sisse Koolituskeskuse Tervis ja Tasakaal lektori Heli Maajärve kaasahaarava loengu teemal “Raamatud - kujutlusvõime ja loovuse arendajad”. Ja et asi kinnistuks, pani Heli pärast loengut kuulajad näitlema. Lühikeses näidendis, mis kohapeal hetkega lavastati ja kuhu spontaanselt osatäitjad valiti, said rolli paljud. Kõige kandvamad osad said Merike Liiv ja Aarne Lember. Nemad mängisid eite ja taati, kuid olid veel lumehelbed, tuuletüdrukud jne. Ja märkimata ei saa jätta Jõuluvorstikest – Hellamaa raamatukogu juhataja Anne Leesla suutis end väikesel rahvamaja toolil nii osavalt kerra keerata, et vorstirõngas oligi valmis.
Üks üle neljakümneaastane kolleeg ütles mulle pärast, et see oli üldse tema elu esimene roll näidendis - ta mängis tuult. Loodame, et talle tuleb nüüd veel pakkumisi – tuul oli igal juhul veenev.
Kui loeng kuulatud, saime veenduda, et sellest tõesti ka kasu oli. Kaks kaunist luuletust (Ridala “ Talveõhtu” ja Vaarandi “Talv”), luges Mae Nõu.
Koosviibimise lõpetuseks löödi kokku vahuveiniklaase, söödi ühiselt sünnipäevatorti ja joodi kohvi.
Siinkohal tänan südamest kõiki, kes oma nõu ja jõuga ürituse korraldamisel abiks olid ja kõiki neid, kes ei pidanud paljuks kohale tulla ja kokkusaamisest osa saada!
Rõõmuküllast aastavahetust teile kõigile ja uueks aastaks igaühele just seda, mis keegi ise vajalikuks ja tähtsaks peab!
